Kuidas mängida jumalat?

Selleks tuleks kehastada mingeid kogukondlikke moraalseid väärtusi ja uskuda absoluutse tõe olemasolusse. Progressiusk on väga hea,  eriti neile kel religioosset sättumust ei ole. Tegelikult ei ole vahet. Tegelikult ei olegi vahet. Muud vahet ei ole kui terminoloogiline ja termiline. Ei termilisele terrorile!

Võtame või prohvet Muhammedi. Vaieldamatult kehastas ta ja kehastab tänini absoluutseid moraalseid väärtusi. Ta ajas äri, ta kõht ei ulatunud kunagi ta rinnast ettepoole ja ta ei saanud kunagi magada neitsiga. Kui vaid mõned asjad välja tuua. Vaat mis vinged väärtused. Tekivad küsimused et mis hinda ta küsis, miks kõht paha on ja kas neitsiga magamine nüüd teabmisväärtus on?

Kuidas aga üldse inimest määratleda? Naised tunduvad inimest läbi suhetepuntra määratlevat. Kas on abielus, kes on lapsed, naised, sugulased jms. Mehed aga läbi pälvimusredelite. Mida saavutanud, millised staatusesümbolid jms.

Aga igal juhul on nood Muhamedi (mo-hammod) väärtused kuidagi konverteeritavad ka tänasesse ilma. Ja kui ülim dzihaad on võitlus kurjuse vastu eneses mis siis? Võidad selle kurjuse eneses ära ja siis tuleb ikka kogukonna vaenlaste vastu minna sest vähem dzihaad nõuab seda?

Jeesus aga oli mõistetamatu ja paigutamatu selle ilma gradatsioonidesse, ka eetilistesse mitte. Teha temast moraalne etalon on vägagi kahtlane ettevõte. Kui seda tehakse siis väänatakse ta ikka VT-kku võtmesse. Jeesus kui positiivse mimeesise õpetaja? Kah kõlab nagu vähe kahtlaselt. Räägime parem inimestest.

Kui kergesti küll inimesed jumalat mängima hakkavad. Ei pea selleks isegi mitte usklik olema. Usklike erihobiks on moraali alal jumalust mängida.  Aga väga sageli ka muudel progressiusulistel ja muidu kogukonna väärtuste kehastajatel. Kui ma räägin ex cathedra (kateeder sees) siis olen ma eximatu. Siis kui laguained enam niigi palju tahtele ei allu vaid ise vaikselt välja nõrisevad.  Siis kui ma välja lastava füüriga oma reviiri märgistan.

Siis kui väljendan kogukondlikke väärtusi.

Kaks näidet. Jutt raamatust, ütleb inimene, ülemus, et ma ei oska veel objektiivselt selle raamatu kohta öelda sest pole ise lugenud. Pole hinnangut langetanud sest ei evi infot. Aga kui evib siis langeb otsus nagu giljotiin või naelad mis reaalsuse ristile lõid.

Tore ju aga kas ta siis oskaks öelda kui oleks lugenud. Objektiivselt? Ei, ehk subjektiivselt aga kuna ta on ülemus ja kehastab väärtusi siis peab ta oma subjektiivsuse objektiivsuseks kuulutama. Sünkroniseerima n.ö.

Teine ülemus lahendamas alluvate konflikti. Kuna mul absoluutset tõde ei õnnestunud välja selgitada siis olen ma kimbatuses. Kus on absoluutne tõde? Metsas saba selgas. Ülemuse asi on välja selgitada see kes ei suut töö- ja eraasju lahus hoida ja kõik.

Progressiusulised väga varmalt usuvad absoluutsesse tõtte. Ei tea miks? Aga küsige parem me häiritud sõbralt. Tema teeb seda kõike esmases naiivsuses veel. Või aritmeetiliselt eksperimentaalkirikult kes mu kinnivara vastu vahetas. Nemad ka teavad. Kusjuures häiritud sõber kehastas ka väärtusi, ja kuidas veel kehastas – kusjuures veel üldinimlikke väärtusi, mitte vaid kogukondlikke.  Need on aga sedavõrd vinged asjad et nonde nimel või massimõrvaga võid maha saada. Meenub kohe NG-st saatesari “future weapons”.

Mul pole aga valikut. Kui ma sest kirjutan/räägin siis olen kibestunud ja kui räägi siis olen ilmselt ka. Miks juriidilistele isikutele ei öelda et nood kibestunud on? Mis   monstrumid need sellised on. Põrgukatel on igast OÜ-st ja MTÜ-st ja FIE-dest tulvil. Kes üldse noid lunastanud on? Keegi. Teevad vaid sunniviisil ja niipalju head et maksud ära maksavad kui maksavad. Järelikult ongi need nood kurjad vaimud kel lunastust pole ja kelle peale Jumal vaid niipalju halastanud on et neile toetuspinna siin selle planeedi näol loonud on.  Üldse tundub et Loojal on igavene häda oma looduga. Otsast peale kuni otsani.

Ahimsa ja Jeesus

Olen termini osas vähe kahevahel ja pole viitsinud seda endale selgeks teha. Tundub et Ahimsa on levinum. Kas Jeesus elas ahimsat? Verbaalselt mitte. Ometi on verbaalne vägivald täna samuti vägivallaks klassifitseeritud. Variseride suhtes oli ta väga mitteahimsa. Tegude osas vast oli. Siit ka küsimusekergitus.

Jeesus rääkis vägavallast teiste sõnadega. Lööb paremale põsele, kääna ka vasem ette. Hoiatas komistuskiviks ehk skandaloniks olemise eest. Ära saa oma ligimesele kiusatuseks. Ole parem armuastja kui skandalon. Ja siit siis ka ennatlik järeldus et Jeesus elas ahimsat ja õpetas seda oma vägivallatutele jüngritele. Millegipärast on see aga varjule jäänud erinevalt sanskritikeelsest ahimsast ja selle järgijatest, eriti dzainistidest.

Täna sõbrad mu jutt on kasin

vaid ütlen üht, ma armastasin.

Jutt jääbki üha kasinamaks. Pühad ja pühadedeprekas. Saaks elu oravarattasse ja jonksu sisse tagasi. Õiguse rööbastesse. Need aga ei ole vast raudteerööpad, pigem sellised vankrirööpad. Väljend ise tuleb Taaveti lauludest, kas pold see laul 23?

Seoses sellega ilmus Salo tõlkes uus laulude tõlge mida on müüa ja mis maksab 25 kroonu. Hirv ja Salo kui täpsem olla. Tuleks lugeda. Tuleks.

Aga töötame. Kõige toredam oleks veel teha tööd absol raha pärast. Mitte millegi muu kui raha, siis oleks tarbimisühiskond ka endasse lõpliselt kohale jõudnud. Aga ikka lööb muud ka vahele.

See on tore ja kalarikas talv old.  Olen looduses hulkund enam kui enne. Kanuumatk tulvavetel veel tegemata. Tahaks kirjutada oma road movie. Reisijutu, mööda vett reisimisest, kus vahel harva sillakohtades, inimesi ja tsivilisatsiooni sisse lööb.

Suur rännak. Ka reis peab reis olemiseks olema piisavalt mõttetu, mingi idee ehk eidose järgimine, mitte proosaline minek punktist a punkti b nagu matemaatika ülesandes. Reis maailma otsa. Kalev pööras tagasi. Tea mida ta ootas silti kirjaga “maailma ots” või. Kuidas ta selle otsa oleks ära tund. Kuidas kristlased “otsa” ära tunnevad. Osad neistki ju kohvrite otsas elavad. Mida halvem, seda parem.

Aga allilma ta, Kalev, sai. Ojakalda alt kui ma ei eksi. Nõnda saame meiegi mitte ilma otsa, küll aga allilma. Allilm ongi aga ehk see ilm milles me elame? See va langenud ilm, kus valitsevad rivaliteedi jõud ja kus neile vastukaaluks tõsi küll on ka kohesiooni ja tsentripetaali aga vaid vähesed pedaalivad tsentripetaali. Ja kui siis on see siiski marginaalne tsentrifuugide suhtes.

Maailma otsa ei ole olemas. Maailma lõppu. Maailma lõpust ei kippu ei kõppu. On aga meie lõpp. On inimese hääb. Ja see ongi ilmalõpp. Ja teispoolsuse pudemed siinpoolsuses, mis ongi allilm. Ja sellest ehk piisab. On Otsa pood. Oli õigemini ja Georg Ots oli ka. Needki said otsa. Otsad on sageli teravad, nagu noole ja oda otsad ja meid aetakse sageli millegi otsa. Konksu otsa millel on söödaks see elatustase mis ligimesel reklaamfilmis juba käes on. Tasuta on vaid juust hiirelõksus. Ja kaup poes kuni kassani. Vaadata ja katsuda. Juust hiirelõksus tundub tasuta aga tegelikult on ta väga kallis.  On veel ka närviotsad ihuotstes, mis annavad meile signaale et ihu hakkab peale või siis lõppeb. Mis on meeldiv.

Ja on siis veel sellised ideelised otsad, mis püüvad reaaljaid lõhestada nagu laevanina vett. Ja adrahõlmad ja adrakured. Väikesed liikumised mis ajavad pimesi oma asja tegema ja selle oma asja nimel suurt kurja tegema.  Nagu islami terrori rakukesed. Ja nad vägivalla abil endid sunnivad tõsiselt võtma. Juba ongi sundinud. Mis on suurim dzihaad? Võitlus kurjuse vastu endas. Isegi nii mõeldes möönatakse et on ka väiksem dzihaad, milleks on võitlus inimestega suure islamikogukonna ehk umma nimel. Ja inimesed kel pole elueesmärke mida lääs enam ei suuda pakkuda, panustavad endid vägivallale, suurele heitlusele hea ja kurja nimel. Polariseerumine jätkub ja praeguses konfliktis ei mõista muud kui vähesed hamas’i õigeks. Aga kaasatundjaid on ikka nõrgema pool ja nõrgem võib saada tugevamaks. Või leitakse keegi kolmas.

mõtiskleme jõulust

Aukartus elu ees? Ahimsa?

Üks sekulaarne teine religioossne. See on õpitud ja õpitav.
Kui ma aasal kõnnin on kartust palju kui ma kala püüan siis ei ole.

Inimene normaalelus on ikkagi tapja aint ta laseb teistel selle musta töö ära teha et siis vorsti süüa ja rääkida aukartusest elu ees.

Kütid korilased tänini Eestis elaks siis oleks maks elanike arv meie maal ehk 30 000. Vaid intensiivpõllundus võimaldab elanikkonna kontsentratsiooni.

Aukartus elu ees hakkab sellest peale et sa end monopolidele maha ei müü, pangalaenu ei võta ja sooritad usu ja lootuse akti elu suhtes, andes elu või võttes elu hoida.

Pean aknalaual sõnnikuussa. Salaja salaussa.

Vaat siuke jõulumõtisklus.

Mulle vaat vereta jahist ei piisa. Mul miski obsessioon on ihuvedelike suhtes. Tahan kala tappa. Olen sakramentalist, kes tahab ka katsuda ja tunda ja maitsta.
Aga aint väga esteetilisi asju ja oleseid, nagu keni täpikalu.Ma mõtlin et läheks homme kaeks jälle kuis vähemad vennad elavad ja ehk tapaks mõne ära ka. See lõpmata jõuluhämarus on siuke imelik hell ja rikas ……..

ja vesi vuliseb vaikselt ja kena liivase põhja pääl ujuvad teise reaalsuse tulnukad ja olnukad

ja sa võtad veel elusa kala, raputad talle soola peale ja sööd

ja oledki jälle absolutsiooni saanud

võbeleva keelega ei oska suuremat peale hakata

mus elavad võbin ja värin….runnel

eks ta säält kipu keelde ka…

eestis on tähendused nagu tudud pajudel ja siis nad tolmlevad vahel

nii ka sõnad

triivivaid tähendusvälju ei ole me keeles palju
aga asja ajab ära

ei viitsi – ei ole öeldav vene ja ingl keeles
eesti keeles on palju ka selliseid unka ja sahvrisõnu

mis märgistavad nishiteadmisi ja tähendusi

nood unkasõnad ja väljendid ei ole aga ühised ja üldteatud vaid iga neid ise interpreteerib

keel on meil siuke toores veel seega

nagu brõnsa

võrreldes või inglisega
ehk siis adumisväli ei ole veel täis räägitud

isamaa, luba ma sinna ei trügi
(Rummo Saatja aadress)

tuleeeb

Kibeduse ja ohvrimentaliteediga on nigu on. 20 a elust on pikk aeg aga siis selgub ühtäkki et on mingi intriig ja ongi kõik. On paar aktiivsemat intriigitsejat ja teised on muidu kätepesijad pilaatused kes lähevad üldise mimeesisega kaasa. Siuke asi aga viib kergesti põrgusse ka, pimesi kaasasööst.

Kui patt on negatiivne mimeesis ja mida muud ta on, teisisõnu rivaliteet, siis osalemine sellises kollektiivses ärapanemises on suisa surmapatt. Aga eks ma olen selles mõttes rahul et olen oma asja viimasesse Jumala kohtusse edasi kaevanud ja eks siis saa nad oma palga.

Aga eks ole meil ju ka eetiline kohustus mingit õigust maa peal kehastada. Ei saa nii et juriidilistele isikutele eetika ei laiene. Ikka laieneb. Kui muidu tore tehas teisest otsast ikka mürkki välja ajab siis on keffa. Ja nii tulebki ütleda.  

Päike on pesas aga sedapuhku me ta jõulukuusetuledega sealt välja meelitame. Lapsena unustati mulle öelda et päevad hakkavad jälle pikemaks minema ja nii ma mõtlesingi et nüüd on läbi, üha pimedamaks ja pimedamaks ja et mul on õnnetus elada ajal kui päevavalgus sootuks otsa saab.

Jah tänan, jahutaja, siinkohal oleks küll soovinud näoilmeid ja zheste lisaks et paremini aru saada.

Vanas Kreekas oli ka ju ütlemine et kas kilbiga või kilbil.
Zirardidega on see viga et nad sunnikud prantsuskeelsed on. Seega ei minust ole selleks asja.

Aga juttu tuleb jah ikka ajada, see tõsi on. Ja jutu sisse pikkida inimesi ja asju. Et tuleks selline rulaadi või siis vähemalt juustuvorsti moodi asi välja. Küll ikka kuulatakse. Just. Kui lõkke äären ja punaveiniga siis kohe väga kuulatakse.  

Aga jah nädend läheb edasi, täitsa paratamatult lähe edasi. Elu lõputa seebiooper. Tualettseebiooper. See pole enam see seep mida vanasti kodus tehti ja mida rotid isuga pistavad.

Ja vorellid ujuvad edasi ja väikesed ihulikud rõõmud jäävad ka seni kuni ihu tiksub.

Kõik ilmsed asjad, neli rubla raha, pool klaasi piima, keldris soome kelk…….

Aga Toomas Pauli saab süle ja süllaga jõulu aeg ja pole paha. Ta siuke sientoloog on, või kes teab mis -loog aga niidab nagu loogu esmases naiivsuses olijaid küll. Oma kristluse lõpetatud projektiga mis kord ühe kord teise teaduslise lahenduse peale ja poole kargab.

Ervin Õunapuu tundus mulle aga sedapuhku lihtsalt väga naljakas delfis ja meie häiritud tigetõsine sõber veelgi naljakam.

Selline Don Quiote tundus Erwin, kes sõdib veskitega, iga veskiga mil kristlisi märke küljes tundub olevat. Pugistasin omaette kohe naerda ja püüdsin välja mõelda sellist ulmeruumi kus kristlisi sümboleid ei oleks. Ei suutnud.  See ju lugemisest oleneb. Nii et ta kõigepealt loeb Hurda kristliseks ja siis sõdib ta’ga vähe.

On inimesi kellele tõsiseltvõetavuse privileegi ei tohikski anda. Nad peavad endid ise tõsiseks tegema  ja oma tõsiseltvõetavuse n.ö. välja teenima läbi tõsiasjade nagu raha, vägivald, seks , surm jms. Aga muidu ei. Muidu nad lihtsalt lahmijad on nad nagu ka fundamentalistid.

Ameerika Ameerika

Viimane kord ameerikas olin esmakordselt Michiganis, talvel. Oli külm ja lund lademes ja muidu oli ka kõik hoopis teistmoodi kui Kesk-Idas kus ma elanud olin. Ja sellestki on juba tubli neli aastat möödas.

Kesk-Idas olid kodune paekivi ja ojad, nagu treppoja, ainult et kilpkonnad elasid ojades. Üsna kodune.

Sellest viimasest visiidist jäi meelde vaid üks pere kes elas vanas koolimajas. Kusjuures koolimaja oli selline standardehitis “historic landmark” loomulikult, selline üheruumiline hoone. Nii olidki need uued elanikud proovinud maja pooles osas kahekordseks teha. Neil oli selline eesmärk, elada vanas koolimajas. Muljet avaldas see.

Mina aga olin toona nagu ikka, mind anti parklates autost autosse üle ja vurati järgmisele vanurite eneseabi ühingu koosolekule. Ja mina muudkui rääkisin ja rääkisin. Hiljem heideti mulle ette et ma ei osanud suhteid hoida ja neist seda raha välja lüpsta mida oleks võinud saada. Tunnistan et see tõsi on. Inimsuhetest raha väljalüps mu nõrk koht on tõesti.

Üldiselt ei ole aga ameerika mitte riik. Isegi usa ei ole riik vaid pigem elustiil, seetõttu ei saa ka mingi islamiäärmuslus seda ära võita. Nad ise imetlevad ja kadestavad seda elustiili. Päritolust hoolimatut pälvimusstiili. Kus tõesti loeb vaid – raha, kus raha on nii oluline et selle eest juba lisaks muule ka vaimseid väärtusi ostetakse. Ja braindrain käib, ajud muudkui voolavad usa suunas.

Aga teha raha ära toomisest mingi edukuse, veelgi enam kristliku edukuse kriteerium, on alatu ning surub inimese lolli pärismaalase seisundisse. Aga just sellist poliitikat aeti aastakümneid ja veelgi enam praeguse ajal. Ja siis lähebki kõik valesti, ja surmapatuks muutub tänamatus ning see kui sa enam kõigega nõus ei ole mida sult tahetakse. 

Minule tehti arengukava nagu neil ikka kombeks aga mulle need tärminid olid natuke liiast ja eriti see et ameeriklane Harrisson mu enda alluvaga mind zantazheeris. Nelsoniga. See oli alatu. Ta ütles , by the way, he, Nelson, is very unhappy about your leadership!” Mulle siuksed asjad ei istu. Uus sup tegi sedasama ja ajas mu kaks peamist alluvat mu rahakotis raha lugema. Ja nemad seda ka mõnuga ja kohe tegid. Selliste käikudega on mulle lihtne ära teha. Vaiba alt ära tõmbamisega.  Ja see tundubki olevat selle kiriku kaubamärk. Minu kogemusel vähemalt. Sellest sai mu mõõt täis ja mind lahti lasti. Ameeriklased lasid lahti aga kohalikud vennad reetsid. Nii lihtne see oligi.

Ja tagantjärgi läks kõik õieti ja hästi. Ise ma olin naiivne ja usaldav. Mind Jüri Bärg juba ammu hoiatas ,öeldes et sa ei sobi sektantide hulka, sa oled tark poiss. Ja ei sobinudki aga mitte tarkuses polnud asi vaid ma olin liiga eetiline, selles oli asi. Liiga eetiline nende jaoks.

üks laps

On üks laps, kõige machom laps. Kord ma jutu sees räägin talle et näe seal metsa veeren üheksavägised kasvavad. Tulen ma paar päeva hiljem koju ja vaatan et mida asja, akna all kasvavad kaks üheksavägist. Laps on tegudelaps, kuulis ja tegigi ära. Et isa rõõmustada, lihtsalt.  Tegudelaps.

Ja nende jõulude ajal kuusejutt kodus. Ja jälle ühtäkki ongi kuusk kodus. Laps tõi, tütarlaps veel peale. Vaat siuke tütar. Kas ei ütlenud Jeesus sageli et ärge keelake teda, ärge hurjutage teda, ta on mulle heateo teinud. Vaat nii ütlen ka mina. Mulle heategu teha on hea. Mulle hea ja tegijale ka. Mul jäävad heateod meelde, ei unusta ära. Ja neid ma oskan hinnata. Selles mõttes saan ma Jeesusest aru.

Head võib ikka teha aga selle peale tuleb ise tulla, mitte keegi ei pea ütlema.

Mina aga käin ringi oma kõduussidega nagu kass poegadega ega tea kuhu need panna. Aknalauale enam ei saa. Ja püüan salaja nõusid pesta siis kui keegi ei näe.

Kirjanik aga teeb suuga suure linna ja siis vaatab kes selle ära ostab. Kui ostab. Vahel hakkab aga kirjanik sellega mängima. Et ei müügi ära. Aga mis siis saab? Eks ta sure millaski ära ja eks siis müüda ta manuskript ikka ära.

kannäe kirjanikku

Kirjanik olla on kutsumus. Seda ütles eilne kirjanik. Ta muudkui kirjutab ja on tükati avaldanud ka aga seda ta ei avaldanud kes teda siis avaldama hakkab kui ta läinud on. Sest suurem osa on avaldamata. Kirjanik ei olnud enam noor mees, sünniaasta 43. Nägi teine küll hea välja. Kirjanik olla tähendab olla omaette ja kõigiga suhelda aga ennast mitte samastada mitte mingisuguste organisatsioonide ega kooslustega. Olemine tähendab kirjaniku jaoks kirjutamist, seda et ta saab ilusa lause tehtud. Kirjutab kirjanik päevas lehekülje, paremal päeval kuni neli. Ja mitte mingit venelikku arusaama et looming on kannatus ehk agoonia. Kannatus ja agoonia võivad olla enne ja pärast aga kirjandus on kirjandus, esteetilise vormi otsing mis on üldiselt väga ratsionaalne tegevus. Kirjanik suvatses veel analüüsida USA presidente. Mis oli kena. Carter on tore mees aga presidendina kontrollifriik. Reagan oli ta sõnul südamega valitsev president. Kes lõi keskkonna ja usaldas teisi et nad asja ära teevad. Kriisi puhul oli ta valmis aga olema piksekaitseks. jms jms. Nii ta rääkis. Ja siis rääkis kuidas ta sõitis Põhja Kanadasse ja aimas et karu läks üle tee. Ta palus naisel kes sõitis auto kinni pidada. Läks autost välja ja kükitas, ning pani käed maha. Suur karu tuli ta juurde ja nuhutas ta kätt ning läks metsa tagasi. Siuke jutt.

Ameeriklastel on aga minu arvates see üks suur rahvusline viga küljes, see et nad lendavad kõrgelt ja lendavadki üle. Ülelendamise kompleks. On veel väiksemaid ja põnevamaid mikromaailmu kui need mida ameeriklased tunnevad. Lisaks mägedes matkamisele on veel olemas täpiliste kalade alternatiivmaailm millega inimene samastuda saab. Ameeriklane aga lendab üle. Tema maailmas on liialt lühendeid ja kaubamärke. Liiast valmistoodangut. 

Aga millise enesestmõistetavusega nad liiguvad dignitaarist dignitaari juurde igalpool mujal kui ameerikas ja millise enesestmõistetavusega nad sellest räägivad. Neil pole alaväärsuskompleksi, selles on asi. Väike kompleks aga mõjub hästi.

Nii ongi ameeriklased, ufod, need kes väikese inimese maailmas üle kihutavad ja parimal juhul vaid väga suuri kontuure märkavad. Ei kadesta.

Selle kirjaniku jaoks on Eesti koht kus kliima ja võõras keskkond aitavad internaliseeruda ja kirjutamisele keskeneda. Keelt ta teada ei taha, ilmselt ei aitaks see tal internaliseeruda. Vaat siis milleks meie väike salamaailm neile ära kulub internaliseerumise abivahendiks ehk toormeks.

vaat kus päev

Oli päev, läksin kella üheks jõe äärde, teades et aega on mul heal juhul kaks tundi enne kui pimedaks hakkab kiskuma. Ja hakkaski peale kohe varsti. Kolm esimest kala tuli kergesti, siis aga jäi esimene lant roo külge kinni. Ilma tast jäin – 38 krooni. Teise landi panin otsa ja kohe oli võtt, nõks nõks ja läinud ta oli koos landiga. Veelkord -38 krooni. Siis proovisin 14 krooniseid ja õnnestus veel kaks kala saada ja veel ühest landist lahti saada. Kulud kokku landid 100 krooni. Bensiin 100 krooni. Kulud kokku 200. Viis kala kogukaaluga ehk 1,5-2 kg.  1500:200= 75 krooni tuleks kalakilo hinnaks, mis on pisut kallim kui poes. Ja see oli veel hea päev, üks parimaid. Siinkohal meenub anekdoot Vene uusrikastest. Lähevad kalale, ostavad dziibi, paadi, järelkäru, joogid jms. Püüavad kaks päeva saavad kaks kala. Üks ütleb teisele et päris kalliks läksid need kalad meile, hea et rohkem ei saanud.

Ja siis tulin tagasi läbi metsa, üle välja, tuisk peksis näkku aga hing oli hell ja õnnelik. Nagu jõulutunne või veelgi parem.

Kaladega on umbes samamoodi nagu oli Jeesusel ja ta jüngreil viljapääde kiskumisega ja terade söömisega. Ei tohtinud nii teha hingamispäeval. Miks on omaette küsimus. Protestandi küsimus. Islamist vastaks et ongi hea et ma ei tea miks, küll Allah teab.

Kalal on kõik juba ammu enne olemas ihus kui kude- ja keeluaeg tuleb. Ja nõnda võid sa ammu enne keeluaega ta välja püüda. Keeluaeg peaks eeldatavasti kattuma kudeajaga ja kattub ka. Õnneks on aga kaladelgi kinnisvara ehk head kudekohad  kõrges hinnas. Ja isene tormab kohe kui saab võõrale ehk landile kallale. Nii jääb tavaliselt ikka otsa isaseid, keda tundub  emaseist ka märksa enam olevat. Isase kaotus pole aga suur kaotus.

Võib arvata et järgmine niisavend on kohe hakkamas kui rivaal eest ära kaob. Vaatab vesise suu ja erituva niisaga juba ammu kadedalt kivi tagant pealt kuis teised sugu teevad. Nii tundub kalade maailmas olevat nii nagu muudeski maailmades. Nii et nõudmine ületab kordades sexiturul pakkumist. Mina olen emaseid vaid väljaspool keeluaega saanud. Keeluajal olen püüd teist kala, aga otsa on tulnud ka keelatut, ka niisast nõretavaid, emaseid marjaga aga mitte.

Keeluaja pikendamist veebruarini põhjendati sellega et osad kalad pold veel ära kudend aastavahetuseks. Mina väidan et suur osa isaseid jääbki niisutamata. Emased saavad aga reeglina kõik lastist lahti. Teatud looduslike tingimuste puhul aga ei koe ka emased. Olen suurel suveajal saanud emaseid, juba taandareneva marjaga hauge, kes pold sel kevadel sexi saanud. Ju siis ei klappinud veetase ja temperatuur. Haugi tundubki veetase enim mõjutavat. Kui temperatuur saab õigeks aga vesi on madal, siis ei ole kohti kus kudeda. Ja kui nii siis ei aita ükspuha milline keeluaja pikendamine.

Protestant tahab aga teada miks? Tahab näha seda üldist hüve mida keeld teenib. Ja kui näeb siis on kõik hästi. Kui ei näe siis ei tahaks alluda lihtsalt allumise enda pärast, nagu islamist.

Püha

Kui jõul on riigipüha siis mida pühitsetakse? Jõul on sünna, ok sellest saab veel aru. Aga et riik peab  ristilöömise ja ülestõusmise püha sellest on raskem aru saada. Aga hea küll, see selleks. Tore et peab. Kuidas püha pidada? Kingitused on toredad. Nagui ütleb Gauss ei ole tasuta kingitusi olemas. Mis on ka tore. Eks nad jõusta sotsiaalseid sidemeid. Ka tasuta lõunaid pole olemas. Mis on ka tore. Midagi ei saa tasuta, peale armu aga  sedagi saab tasuta vaid tasulisuse foonil, ei muidu. Seega on arm siiski väga kallis, nende jaoks kes seda hinnata oskavad.

Kui sinna teenet mööda saaks siis palun minge. Aga kui armust, siis oodake, ma tuleks ka. Arm on imelik asi. Mida suurem pälvimuslik taust seda enam me seda hinnata oskame. Seega oskavad need kes on püüdnud ja ebaõnnestunud seda enam hinnata kui nood kes pole midagi ise teinud. Aga ega tea kas see alati ikka niimoodi on? Tähendamissõnad väidavad et viimasel tunnil viinamäele läinud said sama palga mis nood kes pika päeva rühelnud. Milline inimlik ebaõiglus ja töölepingu seaduse rikkumine? Aga nii nood jumala asjad on. Sina püüad ja ebaõnnestud ja siis tuleb see kes ei püüa ei olegi kunagi püüdnud ja nopib vilja. Ja sina püüad edasi, kibe veel pealegi selle peale kes tuli, nägi, võitis. Mingi kadunud poeg ja pärija Kalkuttast. Ja kuidas ristub see muidusaamine kõigi muude selle ilma pälvimuslike redelitega. Ta on vist pigem paralleelne. Kui ta aga on paralleelne siis tähendab see veelkord seda et ametkonnal, jah isegi kirikul, pole ka armuga muud pistmist kui see lugu, mida kirik esindab ja teenimine mida kirik praktiseerib. Mida enam on kirikus lugu ja teenimist, seda enam on kirik kirik.

Aga jah läheme meie siis õhtust sööma ja seal enneäe laua taga istub—-jah tema ise? Kes, küsite teie. Tema ise – kirjanik, pealegi veel ameerika oma. Ja räägib ja räägib ja räägib. Siuke kirjanik kes on mässaja. Ja mis neil viga seal mässata, tõlget pole vaja ja alaväärsuskompleksi ei ole. Ikkagi ameeriklane ju. Jube tore oli süüa kooki ja kuulata kirjaniku lugu loo peale. Nagu kirjandusõhtu. Järsku oligi.