Aastal läheb aasta aega

 

Aastal läheb aasta aega,

et saaks sama aastaega.

Aastaajad on nii kenad,

kevadele järgneb kevad…

 

Suvele, näe järgneb suvi,

minus on suur suvehuvi.

Sügisele järgneb sügis,

tänavad on leheprügis.

 

Talve järel tuleb tali,

külm ja lumine ja vali.

Aga ma ei ole valiv,

kevad suvi sügis tali.

 

Aastaajad kõik on head,

pikalt sisse end ei sea.

Üürilised on nad aasta ,

lähevad et jälle naasta.

 

Aasta ajaga ei lepi,

kui saab läbi üürileping.

Olne kaks päeva mööda maad ringi leekinud. Ja maal pole vigagi. 

 

 

Näpumood

Mul nii osavad on näpud,

ma ei ole mingi – äpu.

Järgin ikka näpumoodi,

kui ma lähen toidupoodi.

 

Las nad kadestavad peale,

imetlevad, seda teame.

Näpud ilusad ja moekad,

on mind elus palju toetand.

Näpud ilusad ja pikad,

ei mind ole teinud rikkaks. 

Mõnigi on pahaks pand

et nendega end elatand.

 

 Näpud vahele mul sahtli,

jäid, ei saanud enam lahti.

Jäidki sahtli vahele,

ma ei tea, kuis laheneb.

Siiamaani olen vahel,

kõigun hea ja kurja vahel.

Järgida kas näpumoodi

kui ma lähen toidupoodi

 

või ma loobun sellest moest,

proovin mingil teisel moel?

Nimetatud lulla on pühendet sõber Heikile.  

Mudu tuleb hull nädalavahetus, pangavahetuskuu ju ikkagi. Ja siis see linnavalitsuse küsimus tuleb ära vastata et kas kultuur või elu? Mis teha kui mõlemaks raha ei ole. Mina valin elu sest uut kultuuri saab ikka. Õigupoolest ei saagi inimene ilma kultuurata hakkama. Cultura Animi. Vaimu harimine. Kultuur ja kultus. Siin viide sellele et religioon oli algselt viljakusriitus. Üks vaheltharimine kõik. Nüüd on kultust väheks jäänud.

Las minna see mis on ja alustame otsast. Alustame taas bellum omnium contra omnesest. Algused on huvitavad. Need esimesed 8 käiku mida ma maleteoorias tean ja sedagi vaid kuningakambiidi kohta ja vaid valgetega mängides. Kuningapaljastamise avang on see mis rajaneb tempole ja kahimisele. Kahid etturi et võita tempot. Ja kõige magusam matt on see mille sa paned ühe käigu enne kui su vastane. Üks ettur tahtis lipuks jõuda ja selleks andis kogu jõu ta…………

Huvitavad on algused siis kui sina tead 8 käiku, vastane aga 4-a . Kui vastane teab enam siis nii huvitav ei ole. Siis on ehk temal huvitavam. Kui vastane ei tea siis on ta võib-olla tugev improvisaator ja rabeleb välja, reeglina aga siiski mitte. Aga mis mängu ja võitlemisse puutub, siis lugege jahutajat, tema teab noist asjust.  

Või käitumisviisis mida nimetatakse courtship. Kuramaazh Kuramaal. Sealgi peaks veel avanguteooriat mäletama, ähmaselt. Kas nüüd 8-t käiku aga midagi ikka.  Mina enam eluvaatleja olen, vahel tõsi küll olen olnud ka osalusvaatleja.  Ja ega ma päriselt aru saa milles on Itaalia meeste võlu ja miks nende labased komplimendid töötavad? Ei tea. Et lendavad otse peale, see pidi hea olema. Kui liiga otse siis pole vist nii hea. Mänguline element kaob ehk ära kui liiga otse lendavad, nii nagu Kamikazed. “Kas kardad?”, küsinud üks kamikaze teiselt. “No mis sa siis ise arvad? Esimene kord ikkagi!”, kostnud teine vastu. Esimesed korrad ei ole kerged. Pretsedendid tuleb kohe rutiini uputada. Rutiin on lähim ajalik vaste igavikule.  Või oleks ehk täpsem öelda et neid hoitakse rutiinis. Esimest korda tuleb seni rohkendada ja korrata kuni tuleb viimane kord. Viimase mere poole – raamat Batu khaanist. Ja ega nood viimsed asjad ka naljalt kätte tule ja neid on raskem ära tunda kui esimesi.  

Otse peale lendamine on hea ja arusaadav käitumisviis. Kommunikatsioon on selge ja märgid üheselt mõistetavad. Siis on hea lihtne valida et kas annad järgi või mitte.

Või kalal, kus kõhutunne ütleb ära kus ta end peidab. Mitte alati aga vahel siiski. Esimesed 8 käiku. 

 

Vaherahu

Kui sa mind ei kallista

 

Kui ma tahan kallida,

tule las sind kallistan.

Kui sa mind ei kallista,

siis ma varsti hallitan.

 

Tahaks veel ka musida,

tule las sind musitan.

Kui sa mind ei musita,

musitan siis lusikat.

 

Musin kahvlit, kallin nuga,

kes vaid annab selleks luba.

Kes ei haava hinge lõika,

musikallima ma põikan.

Vaat miuke kena arutelu teil sääl eile välja tuli. Mõtlesin ärritajate peale ja poldki nagu parajagu miskit suuremat. Mis liiga väike see ei ärrita küllalt. Mis liiga suur – see shokeerib. Ärritaja peab paras olema selleks et sõnasekreeti ümber koguma hakata ja viimaks pärl valmis saaks. Eesti elu üldärritajad on vast liiga suured, neid ongi targem püsishoki abil ignoorida. Isiklise elu ärritajad aga teiste jaoks liiga pisid.

See oli kena et missa meeldis. Mulle ka missad meeldivad. Meeldib see preester on imetegija kes leivast ihu teeb. Tõsi välised omadused jäävad samaks, need aktsidentsid aga substants muutub. Ime seda suurem. Ega preester mingi Veber ole kes aktsidentsidega sahkerdab.

Ja see rituaali voolavus, ilma tühikohtadeta. K küsis miskit protestantide kohta. Protestandid on sõnakirik. Liha on seal sõnaks saanud, vibreerivaks õhuks. Seal peab preester looma legalistliku tausta ja selle pinnalt armu pakkuma. Luteruses vähemalt. Et tekib ühise armukogemuse ime. Kui tekib muidugi. Vabakirkud on enamjaolt siuksed nagu mina ütlen emotsionaalse legalismi ehk käsumeele kirikud. Ise nad seda küll vaimuks nimetavad aga Jumal nendega.

Aga legalistlikel redelitel terve me ühiskond turnib nii et taust peaks olema antud. Kui aga preester armuni ei küüni siis on vaid üks, s.o. legalistlik redel juures.

Hea näide oli pealtnägijas, sellest mehest kes raamatu kirjutas. Ühiskonnas on ka armu, juba see surmanuhtlust ei ole, näitab seda. Ühiskond ei suhtu nii et pätt on pätt on pätt. Et päti nimi on pätt. Kui ühiskond armu annab mis siis kodanikelgi üle jääb. Tavaliselt on aga kodanikud karmimad kui ühiskond ja ajakirjandus see tavaõiguse jäänuk taob ka seda trummi et liiga leebe jms. Eesti seadused ei ole leebed, pigem vastupidi. Võrreldes või Soomega. Inimeselt on kerge positiivne motivatsioon ära võtta. Aga siis muutub ta ka kergesti ohtlikuks. Ka ise kogeme me ehk seda sageli et mingis institutsioonis meilt motivatsioon ära võetakse. Armuinstitutsioonis ei tohiks seda niimoodi teha. Kunagi. Aga juhtub sealgi. Et mõtled et oli arm aga siis tuleb arve ja positiivseks motivatsiooniks öeldakse kõrvale et ole tänulik et sul niigi hästi on siiani läinud.

Probleemiks kohtutega on pigem sisemise loogika ehk koherentsi puudus aga seda seletatakse erinevate kontekstidega ära. Vandemeeste kohus annaks kohtule palju juurde ma arvan. Nii on see juba ka Venes.

Hoopis teine asi on siis kui asi kedagi lähedalt puudutab. Siis me ei arutle enam samamoodi. Siis arutleme me vastavuse järgi. Vanatestamentlikult ja siis tundub kõik liiga leebe.

Üldisemalt väärtustab kirik aga alandlikkust. Siin ongi see suur vastuolu, millele lahendust ma ei näe. Kirik peaks praegusel ajal väärtustama kodanikuühiskonda st. konstruktiivset vastuhakku mitte alandlikkust. Kui seda ei ole siis on kirikhärrad sageli vaid eksootiliseks garneeringuks päevaprae juurde. Eestlase lemmiktoitu ma mõtlen siinkohal.

Minu kogemusel mõeldakse aga alandlikkuse all institutsiooni tasandil reeglina ei miskit muud kui seda et sa mängid kaasa ja võtad omaks selle rolli mida sulle pakutakse. Ja siin pole suurt vahet institutsioonidel. Olgu saapavabrik või……… Näiteks või ohvri rolli.

Nagu punavenes 1937 kui alla kirjutad siis saab pere pensioni ja sind maetakse auavaldustega maha. Kui alla ei kirjuta, siis on su enda saatus sama aga pensioni ei tule ja sind maetakse kui rahvavaenlast nimetusse hauda.

Institutsionaalsel tasandil vähemalt on see sageli nii ehkki praegusel ajal pisut pehmemas vormis. Alandlikkus Piibli mõistes viitab aga sellele et sa jätad kättemaksu Jumalale. See ei tähenda aga et sa kaasa mängid. Hiiob ei mänginud kaasa. Ja Jumal andis talle õiguse. Asus vaat et esmakordselt indiviidi poole ja kogukonna vastu.

Kui probleem puudutab aga indiviid versus kirikut siis muutub kirik kiiresti vaat et jumalikuks institutsiooniks ja lähtub loogikast et meid on rohkem kui sind järelikult on meil õigus. Siis tuleb edasi kaevata, viimaselt Viimasesse Kohtusse. Ja seni on vaherahu.

Aga eks pea me siiski ju ka õigust üksteisele kehastama, mitte ainult armu. Kas kodanikuühiskond ei tähendagi seda et me keeldume pandavad olemast ja tahame panijate kilda. Olgu siis mis soost tahes me ka oleme.

Siiskohal ei vii ma ise ka otsi kokku. Paraku. Kuidas neid armu- ja õiguse dimensioone sünkroniseerida. Vägivalla nõiaringist tuleks välja pääseda. Jah ja aamen. Ühiskond on ammu loobunud silm-silma-hammas-hamba  mentaliteedist ja asendanud selle poole hamba ja poole silmaga.

Kirik kui rahvuslik konservatiivne jõud on aga reeglina pigem karmim kui ühiskond, mitte leebem. St legalistlik taust peab olema suurem ja tugevam mille taustal armu pakutakse. Kui üldse enam midagi pakutakse  muidugi. Või mängitakse lihtsalt kaasa mingi romantismiaja rahvusemängu. Oh see on keeruline. Kirik on marginaal tänases ühiskonnas, mingi arhailise moraaliparadigma pakkuja, millest loodetakse et ehk see veel kunagi kuidagi taasnormatiivseks muutub. Ega vist. Siingi on vastuolu. Kirik peaks kodanikuühiskonna eest sõdima ja ohverdusmehhanismide vastu ühiskonnas. Mitte nendega kaasa minema või olema esirinnas neid rakendamas.  Võtmes Martin/Luter King ja Demond Tutu tuleks toimelda. Kui ta aga enda siseselt vastuvaidlematut jesuiitliku lojaalsust nõuab kuis saaks ta seda siis teha? Siit ka mu loomupärane vastumeel igasuguse vastuvaidlematut kuulekust nõudva lähenemise suhtes. 

Vaherahu, vahetekk. Tekkel.

Vähematest vendadest

Kirjutasin paar kannet tagasi et ambitsioonikad inimesed on väsitavad ja et eelistan vähemate vendade seltsi. Aga miks jäi küsimus õhku. Eks ikka selleks et nõrgemate kallal vägivallatseda. Termin vahemad vennad Fratres Minores pärineb Pühalt Frantsult. Tema jaoks oli ta ise vähem vend inimeste ilmas aga muud molluskid olid ka omakorda vähemad vennad tema jaoks. Nii et ikkagi positsioneeris ta end. Ja pruukis meelevalda vähemate vendade peal. Taltsutas hunta jms. Pold ta sellisena parem must miskit. Ma olen aus täpitapja. Forellimõrtsuk. Ja tähnitapja ehk haugimõrtuk. Esox Lucius.

Kalale tahan kallale minna. Minna kallale neile kes ei suuda väga vastu hakata. Natuke suudavad nagu see suur forell Munalaskmes kes tegi vaid ühe pealiigutuse ja läinud ta oligi. Koos tamiili ja landi jms-ga. Üldiselt ja enamjaolt võidan selle tamiili ehk köieveo siiski mina.

Laste loodus on internett. Täpsemalt suhtlemine, st et neid huvitab veel inimeste maailm kordades enam kui muud kokku. Mimeetilise rivaliteedi maailm. Ehh. hiljuti sattusin ise ka ühte rivaliteedipaari, täiesti kogemata mille üks osapool oli noorepõlve hea sõber. Ja krõmpsti kohe karati lambist kallale. Lihtsalt sellepärast et sattusin dioskuuride mängumaale, et poksiringi lükati sisse. Hea et eluga tulema sain. Rivaliteedipaarikud on ikka lähedasemad kui siiami kaksikud küll. Need kes omavahel võitlemisega tõsiselt ametis on.

Mulle ka katoliku spiritualiteet meeldib aga see eklesioloogiline fundamentalism mis seal on, allumine jms. ei – selleks oleks ma liiast protestant. Tulekski eristada lugu ja loo järgi elamist, seda positiivset mimeesist mida kirik pakub sellest organisatsioonitruudusest mida nõutakse.

Lapsi ei huvita tamiilivedu kalaga. Huvitab ehk vaid kui omavaheline köievedu ehk kes edukamalt tamiili veab ja teise poisiga võrreldes enam kala saab. Mind huvitab see et aeg peatub kui ma kalal olen, mu tajud mitmekordistuvad, ma liigun vaikselt nagu indiaan, ma mõtlen , keskendun ja tegutsen. Kui tarvis siis väga otsustavalt. Ja mingeid muid tundeid ei ole kui eesmärgipärane tegutsemine. Tunded tulevad hiljem siis kui kala käes. Oli teda nüüd vaja. Oli seda nüüd vaja. Eks sarnaselt tunne mehed vast konfliktides üldse st. seal pole muud kui puhas eesmärgipärasus. Ja siis mõtlen ma ekstreemmatkadest. Täide viia ma neid tavaliselt ei suuda, vahel aga natuke siiski. Kes tuleks sellise ilmaga kanuutama? Vaevalt et keegi. Ega ma isegi lähe. Aga ma mõtlen et mis oleks kui…….läheks ja teeks asja ära.

Vahest polegi eesmärgipärasus peamine. Peamine on see siis kui kala otsas. Muidu ehk protsess ise. Nii nagu aknalaual taimi kasvatades. Rahustab. Kasvamise ime. Teadmine et kusagil su majapidamises elavad purgi sees sõnnikuussid. Koer mus erilisi tundeid ei tekita. Ta on inimkarjas üles kasvanud ja imelik nagu oleks ilmselt ka koerakarjas üleskasvanud inimene. Midagi nagu on aga see pole see. Pole puhast animaalsust. Mus endas on seda enam. Temas, st koeras on sümbioos, kompromiss mis äärmused ära lõikab ja lameda keskmise peale kokku lepib.

He is Kaurama: the prince of peace or the emigrant, who is safe, even amongst a host of 60,090 enemies.

Ja naised kauravad taamal. Need, nimelt kes ei kannata pandavuse pandeemia all. Ja metsad kingotavad horisondil…………….

 

Ah jaa, päeva lulla tuleb nüüd:

 

Vihtle vihtle vihaga

 

Vihtle, vihtle vihaga,

vihtle kohe vihaga.

Innukalt ja ihaga,

hea kasevihaga.

Võta värske kaseviht,

vihtle selg ja vihtle piht,

Vihtle jalad, käed ja turi,

kuni pole enam kuri.

Kuni viheldud sa saad,

kuni leili kannatad.

Kuni sa ei näitle, laval,

pole enam tark ja kaval.

Kaseviht viib ihust viha,

ära viib ka viha iha.

Vihtle laval vihaga,

innukalt ja ihaga. 

Viheldud – siis vihata,

ei saa enam vihata.

 

Blogisadulas

On libe ja viskab hirmsasti. Aga püüame mõnd aega sadulas püsida. Blogi on siuke koht kuhu panna need õieta varreta mõtted üles millede peale sa ise ka imestad et veri ei tarreta kui viidingule viidata. Aga täna on kiire päev ja kribada pole aega.

Kauravad naised – hmm, selle kohta tahaks kohe küsida…..

et…….ei oskagi küsida 

Aga muidu panen siin vaikselt lastekat kokku aga rahastajat ei paista kusagilt. Pole viga jätkame otsinguid. Üks lugenu ütles et pole need lastekad miskit. Eks ta siuke Oad’ide stiilis ole, ehk pigem naivistlik kui lastelik. Pirosmanilik kõlab paremini kui Oadilik. Pirosmaania. Pirosmaniakk. Pirosmanishvili.

Käitumisökoloogia link oli delfis. Olen seda ammu lugenud, lugesin veel. Miks inimesed on enamjaolt välja jäetud? Kohastumine on tore ja õige aga religioon kui kohastumuslike rituaalide kogum on välja jäetud. Geenid küll aga kus on meemid? Religioon kui homeostaasi ehk eluvõimalikkuse koridori määraja?

Et mitmenaisepidajatel primaatidel on suurem sooline dimorfism on huvitav väide. Seega peaks see lääneilmas kaduma hakkama aga islamiilmas tugevnema. Mehed eidestuvad siin ja mehistuvad seal mis on veel kord 1:0 nende kasuks.

 

Halvaks läinud nali

 

Meeles pea sa naljamees

Kui sul naljategu ees

Kui teed nalja, mõtle enne

Naljal peal on “parem enne”

 

Siis kui nali jääb sul samaks

Siis jääb nali viimaks vanaks

Oma nalja kui ei valva

Läheb nali lõpuks halvaks

 

Isegi kui sa ei taha

Roiskub nali ja on paha

Vaata ette siis ja valva

Et ei teeks sa halba nalja

tuisk

Tuisk

Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteisest nad maha jätavad.
Ma vaatan, kuni väsib silm,
mu mõtte’ tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa.

(Juhan Liiv)

Kohatu ja Lehetu

Kohatu ja Lehetu

 

Minuga sa kohtama,

tule kui tead kohta sa. 

Koha näitan kätte ma,

kus ma su’ga kokku saan.

 

Koha nimi Kohatu,

koht on pisut, kohatu,

aga valikut mul pole,

tule sinna, kaunis olend.

 

Kohatul ma kohanend,

seal ma tunnen hästi end.

Kohatul ma kohalik,

tunnen, olen õnnelik.

 

Sina, elad Lehetul,

ootan sind siis, Lehekuul. 

Lehetu ja Kohatu,

saavadki ehk kohatud.

Inimese väärtusest

Nii tuisk on otsas ja elu normaliseerub. Machomehed ei saa enam autosid lükata ja otsustavad olla ning nad tõmbuvadki taas endasse ja letargiseeruvad. Ostavad poest sixpaki ja ootavad uut tähetundi. Vahel heidab küll veel mõni otsiva pilgu taevasse et ehk tuleb ta taas, see lunastav tuisk ja mees saab jälle mees olla. Ehk 1 kord 14 aasta jooksul. Ei saa. Triviaalsuste diktatuur on tagasi. Jälle tuleb hakata elama maailmas kus kõige tähtsamaks küsimuseks on kardinate värv.

Tule taevas appi! Aga taevas ei tule appi. 

Inimese väärtus on funktsionaalne ja olemuslik. Olemuslik väärtus on pigem säärane teoreetiline. Funktsionaalsest saab igaüks aru. Inimesel on teatud pädevused ja kogemused ja kui tal need on siis sobitub ta kohe ja hästi teatud ametikohtadele. Nokk kinni saba lahti, kogemust nõutakse aga võimalust kogemust omandada ei anta. Peab enne olema.

Pädevused maksavad jubedalt, näiteks või load. Koolitustel makstakse  koolitajatele kah jubedalt. Palju makstakse. Ja mis on koolitus, tavaliselt üsnagi kitsa pädevuse vahendamine. Ja nii turnib terve ühiskond neil legalistlikel redelitel. Jaakobi redelitel. Ainult et inglid käisid üles-alla, inimesed pürgivad aga üksnes üles. Ma olen Moosese laulust tüdinend. Laulaks vahelduseks paar salmi ka Talle laulu .

Kel kõrvad on kuulda see kuulgu mis vaim kogudusele ütleb.

Formaalkäitumisele on ikka omane muutuda eesmärgiks iseeneses. Muutuda üha keerukamaks ja keerukamaks. Ja jälle pole vahet kas tegemist on sekulaarse või religioosse formaalkäitumisega. Liturgia või bürokraatiaga.

Koolitusturg on haridustäika, lausa naeruväärne tundub see akadeemilise hariduse taustal kus makstakse sandikopikaid võrreldes selle va täikaga. Midagi on siin väga paigast ära. Ühiskond väärtustab väga kitsaid ja väga pragmaatilisi pädevusi. Igasugune alusharidus mis midagi liidaks ja ühendaks ei ole väärtustatud. Nii see eluke meil fragmenteerubki. Üleüldine skisofreenia, eriti siis keegi enam otsi kokku ei vii. Tegelt ei viigi keegi. Ainult et mõnedel väljendub see haigusena enamikul aga mitte. Enamik ajab omaenda peas tekkivate libaseostega kenasti läbi.

Otsad ei käigi kokku. Osad asjad loevad maha ja teised juurde. Raha loeb maha, aega juurde. Allesjäänud aega loeb maha. Järeljäänut tuleks lugeda mitte ladestunut. Mis sest enam. Elule mustandit ei kirjuta.

Olemuslik inimese väärtus on omistatud, tegelt pole tal tühjal väärtust ega asja. Inimese väärtus on sotsiaalselt konstrueeritud ja just siin kestab religiooni mõju veel palju enam kui milleski muus. Religiooni nagu ei olegi enam õieti aga inimest veel inertsist edasi väärtustatakse. Nagu seadused sätestavad. Inimest ei tohi süüa ega lüüa.

Inimene omab aga lisaks muule ka mimeetilist väärtust. Inimene on teisele kas armuastja või komistuskivi. Õhutab teist ka heale ja armastusele või siis rivaliteedile. Vallandab teises inimeses ajesid ja ihasid. Mina seltsin üha enam vähemate vendadega, nagu taimed ja kalad. Puberteediealised on aga masendavalt sotsiaalsed. Aga eks tule neil oma identiteeti alles sätitada.

 

See blogi siin on minu doktoritöö. See vorm sobib mulle.

 

Pandavusest üldisemalt. Eilse jätkuks. Vanadust kui kategooriat ei eksisteeri. Noorena arvasin et eksisteerib. Et kusagilt maalt inimesed enam ei tee enam karjääri ja seksi. Nüüd vanemana selgub aga et ambitsioonikus ei kao ja ilmselt ei kao ka sex. Vanadust kui kategooriat ei ole olemas.

Heureka.

Pandadest ja krokodillidest

Aga üldiselt oli see rekkamees Peeter kes mind inspireeris uuesti alustama. Käis külas ja ajas juttu. Ja tema realismi ja püsivust ma väga kõrgelt hindan.

Kuulasin pealt, õigemini küll lugesin dialoogi mehe ja naise vahel. Naine küsib et kas sa pimekohtingutel käid? Mees vastu et vahel harva juhtub. Naine sellepeale et kas sa krokodillide otsa ei karda niimoodi sattuda? Ilus pilt moraalsest soost mille laugastes varitsevad mehi krokodillid. Tule taevas appi!

See selleks. Mis mind hämmastas oli sedapuhku see et naine ise oma suguõdesid krokodillideks nimetas. Ennast vast mitte. Ei tea mina millised naised on krokodillid. Vahest on seal viide nahale? Ei tea.

Teine noorteportaalist loetud tõdemus on et liigituvad nad pandavateks ja pandadeks. Millised naised on pandad, jälle ei tea. Ehk need kes bambuse võsusid söövad?

Aga millised on pandavad? Ma arvan et need on need kes lasevad endid panna pandavate kategooriasse. Ega nad lase aga pannakse ikka – otse kategooriasse pannakse, nende poolt kes selliseid kategooriaid välja mõtlevad ja omavad. Seda lugu teadsin ma varem. Esimene lugu on aga hiljutine. Ja siit ka küsimus ja üllatus et näe naised ise ka panevad naisi sarnastesse kategooriatesse, mitte üksi noored mehed kellele see sageli vaat et omane on. Tundub et ka mittenoored naised? Aga ega ma tea neid asju. Lihtsalt kaks lahedat lugu. Ilma erilise moraalita. 

See arutlus ei ole muud kui soov sõna sekka öelda selle ilma asjusse. Mina inimesi nõnda ei klassifitseeri. Inimesed kõik on head! Mehed naised jms.

Siis nägin ma unenäo. Oli soe lämbe suvepäev. Moralistid olid väsinud ja higised ning omaõigusest tülpinud. Nii nad siis ujusidki sooja veega rabajärves. Ehk otse heinalt tulnud? Ei tea. Ei, selles loos ei tule ei krokodille ega ka pandasid. Aga mina tulin rabast ning viisin nende riided ära. Ja kõik. Ei mingit koera, nimega uus mood. Mis oli esimene anekdoot, mida ma mäletan üldse. Lihtsalt siuke pilt. Ma ei tea sedagi mida ma nende riietega tegin. Ehk viisin  vaesteabisse. Ehk. Ja mis neist edasi sai? Sedagi ma ei tea. Väga ebaeetiliselt toimisin aga õnneks oli see vaid unenägu. Eks nad tellind mobiiliga endale uued ja paremad, ma arvan.

Tere tuisku

Eks ta muutu mulle endalegi juba vähe naljakaks. Mõtlesin et blogi ei pea ja valan ülejäägi ilusasse kirjandusse. Tühjagi, ei suuda mina sellist vormi välja mõelda kuhu ta passiks. Nii et tekib ikkagi residue mis läheb kaotsi.

Põhjused olid subjektiivsed. Liiga negatiivne esimene kord. Kaarnad kes peale lendasid. jms. Kus on raibe sinna kogunevad kotkad, nagu pühakiri sedastab.

Pealegi olen ametnik ja seega tuleb mul ennast tsenseerida. Olgu, püüame veel üks kord ehk tuleb seekord paremini välja. Kui veel lõpetan, siis rohkem enam ei alusta.

Aga eks ta hektiliseks jääb. St. mitteregulaarseks. Ah soo laupäeval käsin maal, käisin külas, oma külas ja omal külas. Ja elavad ja ehitavad omi Vargamägesid nii et kadedaks teeb. Mis mind takistab? Suurt mittemiski ei  takista. Kahel oma küla uusasukal külas käisin. Kodune mees kes ehitab oma kodu ja naine käib Tallinna tööle et raha teenida. Teine mees käib ise ja naine ka veel ja ehitab vabast ajast. Mehed kes korrastavad mateeriat teevad kadedaks, mind kes ma peamiselt vaid eidosi ja nende materiaalseid vastavusi siin jõudumööda sünkroniseerin. Blogimine on mulle üksikule hundile and uusi tuttavaid, kes on kõik kenad inimesed. Sain siin hiljuti Margusega kokku ja väga inspireeriv oli. Kooperatsioonefektist ja sünergiast on tõeline puudus. Seega veelkord – proovime veelkord.

Loen Ulitskajat, vene kirjanduses on jõudu ja särtsu. See on mingi arstiromaan. Lapseeast on meeles Arrowsmith, mis tegi nii et tahtsin ise ka arstiks saada. Aga minusugune ei saa sest kui juba nõel veenis siis pilt läinud. Ja Ründan Äikest lugenud tahtsin füüsikuks saada. Need olid raamatud mis romantiseerisid teatud elukutseid. Sellesse enam ei usu – romantikasse. Kui miski elukutse romantiline on siis ehk jäägri, matkajuhi, kodurajaja, koerakasvataja või kaplani või vaimuliku oma. Ehk ka võõrtöölise oma kuhugi maani. Olen mõelnud vahel et tahaks seda proovida aga võimalust ei ole seni tulnud. See tähendab et see elukutse peab andma teatud vabaduse astme ja sisaldama ohtraid ümberlülitusi.

Minu romantika oleks ehk ka mateeriale käed külge lüüa. Mäletan kui hea tunne mul oli kui oma maamaja ära otsin ja vaatasin telekat ja panin jala vastu mustaks tõmbunud palki ja pudistasin sammalt sealt vahelt. Emotsionaalselt õige koht tundus ja tundub tänini.

Nüüd ei taha enam saada. Mitte kellekski ega millekski. Tahaks olla. Olen valmis saanud. Ambitsioonid on väga kitsasteks ja isiklikeks muutunud. Ja ambitsioonikad inimesed tunduvad kuidagi lapsikud ja väsitavad. Need inimesed kes valmis ei saa vaid lähevad aknalauale järelküpsemisele nagu rohelised tomatid. Need kes on progressiusulised. Ma ei ole. Progressiusk muuseas kenasti ületab religiooni piire. Seega on religioosseid ja sekulaarseid progressiusulisi. Kas nüüd just Jumala lapsed aga valgustusaja kindlasti. Mis progressist ma räägin kui ma enam nii palju kõrgust ei hüppa nagu 18-lt? Nii nagu on religioosseid ja sekulaarseid moralistegi. Ja suurt vahel pole, terminites on, aga muidu mitte. Pole ühed paremad ega teised halvemad. Ja vahet pole veel ka organisatsioonikäitumise põhimõtetes ei sekulaarses ega ka religioosses institutsioonis.  Organisatsioonikäitumine eeldab alati et tuleb üks jätta 99 nimel. Jeesus oma mäejutluses rääkis aga vastupidist. Seega on mäejutlus ühildamatu organisatsioonikäitumise põhimõtetega. Seega ei saa organisatsioon iialgi juhinduda Mäejutlusest, hoolimata sellest milline see organisatsiooni on. Olen seda kogenud korduvalt ja mul oleks lausa hea meel kui keegi suudaks vastu argumenteerida. Alternatiiviks on siinkohal eklesioloogiline fundamentalism mis kuulutab ühe organisatsiooni jumalikuks. Selleks on tavaliselt kirik aga mitte ainult. Ka monarhia võib seda olla või USA vorm demokraatiast.

Inimeste maailmas tuleb alati arve ja mida hiljem tuleb seda suurem on. Armu ei ole. Ainult kassani saad kaupa tasuta ja saad vaid hoida mitte tarbida. Arm kuulub Jumalale. See on jumalik suurus.

Võta üks ja viska teist. Inimene ei saagi valmis saada kui ta lõputusse progressi usub. See on enesepettuse uni. Lõputu saamine ilma saamata. Ja mille nimel? Ehk laste? Ei, sest neil on teistsugune rivaliteet tavaliselt mitte see mis vanematel. Ja vanemate rühklemine läheb nõnda tühja kui nad valmis ei saa. Kuuluta end valmisolevaks. Alati valmis! Jess! See on eelduseks et elama hakata, mitte saamateele kinni jääda.

Vabadus algab valmisolekust omada isikupärast stiili. Lubage ma prafraseerin. Vabadus algab julgusest olla erinev. Seega mõnetisest vastandumisest. Ja ega see kerge ole. Tolstoi lasi veel 84-lt kodust jalga  et vabaks saada. Milline meeleheitlik sööst. Ja sai ehk päevaks paariks enne kui kopsupõletik ta tappis. Vaba mehena suri.

See sellest et ma näen mimeesist aga enamik inimesi ei näe vaid toimlevad esmases naiivsuses. See on tarkade häda et kui sa midagi näed siis kaotad esmase naiivsuse. Teisase naiivsuse sisse ma eriti ei usu. Usun küll et meesgünekoloog võib koduvoodis mõned anatoomilised detailid unustada aga kuivõrd? On tugevad instinktid mis löövad teadmisest üle. Aga mida nõrgemad ajed seda enam teadmine segab. Neist naiivsustest on Eesti keeles kirjutanud Sanga tõlkes Jan Blomstedt, kes refereerib omakorda Paul Ricoeur’i. Ei ole ma sugugi kindel kas nimed õieti kirja sain. Ajed jäävad nõrgemaks ja siis jääbki vaid Kogujalik tühitarkus. Eriti siis kui tuisku ei ole ja magnetriba ühikutest tulvil.

Tõeline seiklus oli naisel bussjaamas vastu käia ja sama põnev oli teda täna tööle viia. Tuisk on machoaeg kus läheb jälle mehi vaja selleks et ellu jääda. Ja omal läheb ka tuju heaks. Proovid sõita ja kogu aeg hoo sees hoida et kinni ei jääks. Mehi on vaja et lund rookida ja autosid lükata. Ja on häid inimesi. Eile mind kaks korda lükati, võhivõõraste poolt. Seega tõestab tuisk et mehi on veel vahel vaja, eriti siis kui on ekstreemolud. Naised lihtsalt ei jaksa. Elagu tuisk tõeline machoaeg, mis meestele annab elusisu ja mõtte tagasi. Rohkem tuisku seltsimehed.