Külaelust

Küla on tõusnud uuele elule. Minu maja oli 30-ndatel küla uhkeim, nüüd ütleb naaber et küla uhkeima vundamendiga maja. On küll üks veelgi uhkem vundament aga juba ilma majata. Külas on elu laias laastus 10s majas. Pole paha. Ja üks suur ja ilus ja kuulus maja on ka, millest tuleks kirjutada ajakirjades. Ja kirjutatigi Nädalistes. Talu kus peetakse lastelaagreid ja mis muidu on ilus vaadata. Isetehtud paberikrohviga on palgivahed seestpoolt üle tehtud ja rehiköögi laes on valgustunnelid. Imekaunisti tehtud vana rehielamu. Sain on selle aasta kaks raamatut tõlgitud. Ja vaja oleks uut tõlketööd. Aidake head inimesed, palun. Raske on elada kui ei ole raamatut mida tõlkida.

Onu sai mulla alla täna. Tore ja hea inimene oli, hea onu. Kahju. Sai nähtud üle 30 aasta teatud Rootsi sugulasi. Bittersweet, nagu öeldakse ühes teises keeles, kogemus. üldse nagu ühe päeva jaoks liiast sai ja maale täna enam ei läinudki oma igavest võitlust võitlema, võsaga parasjagu. Eile tundsin juba nagu oleks matseeta käele külge kasvanud ja osaks must saanud. Siuksed rõõmud.

 

Kas pole. Ja raha on kah vahel vaja. Pisutki.

Külaelu külaelu see jah on kõige parem…

jah siis veel et kirikirisse oli atikul üles pandud

http://www.kirikiri.ee/

Eks ta küsimusi kergita

Eriti see va Pühakirja mitteohverduslik lugemine.

tsitaat: “On küllalt öelda et Girardi lugemine tekitas minus sarnase intellektuaalse erutuse nagu esimesed kohtumised Marxi, Freudi ja Sartre’ga.Erinevalt neist on siin kõik fokusseeritud ritsilöödule, mitte dialektikale või libiidole. See andis mulle imeliku tunde piibelliku traditsiooni jõust ja selle radikaalsest väljakutsest ajaloolisele kristlusele. Hiljem sain ma aru et Girard ise on ambivalentsem selle väljakutse suhtes kui tema kirjutised esiti viitasid. Ta peamised teemad ei tundunud mulle erinevad prohvetlikest häältest mida Iisraeli lapsed sageli meelepranduse kohta kuulsid. Kokkuvõtlikult väitis Girard et inimkultuur rajaneb vägivallale, et piibellik traditsioon valgustab unikaalsel viisil neid kultuuri tumedaid metastruktuure ja sedagi et ajalooline kristlus on erinevatel viisidel sobitunud neisse vanadesse dünaamikatesse. ”

http://www.preachingpeace.org/crosspurposes.htm

“Mida Girard püüab öelda on see et zhesti taga vabastada ennast mimeetilisest eeskujust on soov ise eeskujuks saada ehk tahe mis ei ole ise endast teadlik.

Kokkuvõtlikult on G väitnud et kogu inimkultuur tuleneb püha vägivalla võimest ühendada inimesi ohvri ümber. Kui mimeetilised rivaliteedid omavad suurt jõudu inimesi lõhestada siis patuoinastamine aitab konflikte lahendada ja toob rahu ning korda. Algsetes kultuurides kuulutavad prohvetid kaosele järgnevalt jumalikult sanktsioneeritud sotsiaalset korda mida inimesed  usuvad kuna intuitiivselt nad mõsitavad et sotsiaalne kord aitab vähendada mimeetilisi rivaliteete ja konflikte.  Teisisõnu kui prohvetid ütlevad näiteks et teatud inimesed omavad  “esimese öö õigust” (nagu balti parunid) siis inimesed aktseptivad seda sest sotsiaalne kord on vajalik selleks et kaitsta neid jubeda kaose eest mis tuleneb eskaleeruvast mimeetilisest rivaliteedist. Sotsiaalne kord tähendab inimeste eri gruppide identifitseerimist soo, perekonna, rassi või mõne muu kriteeriumi kohaselt ning reeglite defineermist mis takistavad selliste ühikute vahelist võitlemist. Selle parimaks näiteks on India kasti süsteem kus oleks mõeldamatu et roojane abiellub brahmiiniga.

Vastavalt G-le hoiavad algsetes ühiskondades korda jumalad. Nende ohverdusrituaalid kordavad seda eristuse puudust mis viis kaoseni aga ka seda eristuse algust misläbi nende jumalad sotsiaalse korra lõid. Kui selline kord on juba loodud siis usuvad inimesed et selle rikkumine (näiteks tabu rikkumine) toob kaasa sotsiaalse kollapsi. Näiteks või valgete segregeeritud koolide meeleheitlik kaitsmine mitmel pool maailmas.”

Tsitaadi lõpp. hea jutt.

http://www.all-creatures.org/living/cphv-030.html

Mis neid jutte ühendab on sõnad nutshell ja Girard.

Kel huvi leiab sellelt saidilt  palju. Ja see pole enam see “gimme that old time religion, gimme the old time religion; its was good for my mamy; it was good for my daddy; its good enough for me.” Old time religion tegi esimese sõbraliku zhesti ja siis lasi kohe kahuripaadist järgi, vaat nii tõlgendati ja tõlgendatakse meil Jeesuse õpetust. Ja kas viitsib seda va zestigi enam teha? Paneme kohe täie rauaga. Religioosne kurjus on tavaline ametkondlik egoism ja muud midagi. Inimesed on toredad aga niipea kui nad ametkonna nimel hulgakesi koos on hiilib kusagilt sisse mingi kotermann ja kellelegi on tarvis ära teha selleks et ametkonda kaitsta ja lähebki imelikuks kätte. Kirik peaks olema armastuse vennaskond.

Eile sai võsa raiutud ja kohas kohas külas käidud, oma külas. Küla elab. Aga teleka antenni puhus tuul ümber. Kurb kui luguneb mõni asi kiiremini kui suudad taastada või enne kui aru saad et oleks pidanud just sellest alustama.

ja head vanad netivõitlejad on välja tulnud ja keeravad endid pikkadesse linadesse ja räägivad omist emotsioonest. See on see va Savisaare fenomen, vastandada end kõigile kellel võimalik, ehk põrgatada ma ütleksin ennast vastu endaloodud fooni.

Kuni need usk ja vägivald viiakse täiesti lahku ja usk jääbki eraasjaks. Kui jääb. Et paned kõrva lualu “roof is on fire” ja muudkui kütad. Nagu praegu Afganistanis ja Iraagis aga selleski on omad ohud. Sest moslemi vendadel ei ole vägivald ja usk lahus. See loob uue skisofreenia. Või siis usub inimene tõsimeeli juttu rahuvalvest ja rahumisioonist. Ristisõdade ajal oli küll pisut erinev terminoloogia ja dünaamika. Et rahu olen ma tulnud tooma… Oh jah. Omi hierahiaid kaitsevad inimesed kiivalt vaata või Põhja Koread või vanameister Mukabet. Iseseisvus on nende jaoks õigus ise türann olla ja kõik mis seda ohustab oma imperialism. Ja osalt õigus ju ka.

Aga miks peaks piibli ohverduslik lugemine inimest taeva viima ja mitteohverduslik mitte, pigem vastupidi sõbrad, pigem vastupidi. Ja nüüd on mind selleks välja valitud et seda rauda taguda, mind, kelle pärast paljudel piinlik on. Thank God Almighty. Mind pühade ja väärikate teemade pilastajat.

Oh jah ei suuda tõlkida enam täna. Aga tagasi MOL ehk mitteohverdusliku lugemise juurde. Lühidalt vabastab see meid kurja ja vägivaldse Jumala kuvandist, millest VT tulvil on. Jumala ei ole kunagi selline olnud võime me selle tagajärjel teada. Jumal on alati hea ja armastav olnud ja me ei pea enam kleepima kokku Jumalapilti kahest poolusest kellest üks  hävitab terveid rahvaid ja püüda liita seda armastava Jeesuse omaga. Inglit ja draakonit ei pea me enam paaritama. Mis ongi ühildamatud. Absoluutselt ühildamatud.

ja siin ei muuda midagi ei liturgia ega viiruk.

Vastuseks Margusele

“Kas sulle pole kunagi tulnud pähe mõtet, miks figureerib pühakirjas justnimelt meessoost Poeg, mitte tütar või naine? Selles mõttes, et nii saab küsida ühteviisi nii uskliku kui mitteuskliku inimese jaoks. Ühe jaoks- miks just niimoodi toimus? Teise jaoks- miks just niimoodi üles kirjutati? Hea küll, juutidel oli karm patriarhaat jne. Aga siiski? See küsimus haakub ka just selle vägivald-naiste-vastu õigustuse teemal. Täitsa kindlasti oleks naisterahvast ohver ka rohkem Talle meenutanud. Kadusid naissümbolid koos matriarhaadiga? Näiteks veel lambatall mulle ikka esmalt selle Agnesega (mitte pühaku, vaid selle Viimse reliikvia) seostub, kellel ta süles oli. Et kas tall ohverduslikust mõtteviisist loobumiseks on ikka just kohane metafoor? Lastele meeldib tallele pai teha. Ja kui vanemaks saavad, siis lambaliha süüa. Kas sulle ei tundu vahel, et see liigne talletamine mõnes kristlikus tekstis kutsub ligi selliseid…eeee….väheke omapäraseid järgijaid? Ma saan aru küll, et see küsimus on vähe kohatu, selles mõttes, et ärapõlatuid ju kristluses pole, aga ma mõtlen siin mingi…..eeee…….asja sado-maso küljele liigset rõhumist või sedapsi.

Aga loomulikult on see küsimus niisama tekstide ja nende ilmekama edasiandmise kohta, ega ma sündmuse enda ja sellesse usu kohta ei oska ju midagi öelda ega peakski. (lõpuks peame ikka endale aru andma, kus miks? küsimused ära lõpetatud saavad).”

Vastus: Miks just meessoost poeg vaat sellele pole ma siiani mõeld. Eks ole mees ikka normatiivne inimene ja naine mehe vallasvara. Ka muud ohvrid st loomad on ja peavad olema minu teada veatud ja meessoost. Lihtsalt on nad niimoodi esindajateks välja valitud. Paasapüha sündmuses VT on see selgesti välja toodud et paasatall säästis Iisraeli esmasündinud poeglapsed siis kui egiptlasete omad tapeti. Seega asendas tall inimest seni kuni inimene – Jeesus, jälle talle asendas ja kui ta asendatud sai siis sai selle asjaga ühelepoole ja läbi ja nüüd on vaid talle pilt ja tallestumine võtmes “little jesus, meek and mild”. See on tõsi et imelikuks läheb siuke liigtalleline kristlus küll. Lühidalt naine ei olnud normatiivne inimene ja seega ei saanud ta normatiivne ohver olla. 

“Bonobod iseloomustavad seda traditsioonilise abielu lõppu küll hästi. Kõike, ms liigutab. Väga  huvitav, minu vanem plika kirjutas mingi kuukene tagasi referaadi biosemiootikas, küsis mult nõu ja ma soovitasin tal sinna seda bonobo vs Shimpans kirjutada. Turovski põhjal küll, aga vahet pole. Ja siis veidi hiljem lugesin sinu juttu kah. “

Vastus: Bonobode seksuaalkäitumise repertuaar on rikkalik ja ka nende seksuaalkäitumuslik eetika on väga erinev. Mitte et see mulle meeldiks nii lihtsalt on. Kuna ükski isane ei tea kes on tema lapsed siis võib vaat et iga iga isase lapseks olla. Sellest siis ka kogukonna kaitsmine, mitte perekonna. Ja ehkki tugev isane on füüsiliselt muudest üle ei ole tast ühendatud emaste vastu vastast. Need on minu arvates bonobode sotsiaalse struktuuri alussambad. Üldiselt tuleks aga bonobod minu arvates ära kristianiseerida. Kuna nad ei ole inimesed vaid loomad, pealegi veel eeldatavasti inimese eellased siis tuleks neile kohaldada kirjakohta Evangeeliumi kuulutamisest kõigele loodule. Ehk siis vahetavad nad oma sotsiaalse struktuuri õige ja meeskeskse vastu. Muutuvad väga territooriumi ja omandikeskseks nagu mehed/perekonnapead. Ehk tulevad siis neil ka omad patriarhid, oma Aabraham, Iisak ja Jaakob jms. Viimati lõikavad endid siis veel ümbergi. Ja kõik muu hea mis meestemaailmas leida, rivaliteet ja ohverdamine veel takkaotsa ja naiste asjastamine.

Aga hea küsimus on see küll miks nende kogukonnal selline ellujäämisstrateegia on? Miks kujunes, kes oli see matriarh kes oli nende Aabraham, kes ütles no nii isamaa tütred….. nüüd teeme nii.

“Draviidid olevat aarialastega võrreldes kah leebed olnud. Ja maiad tolteekidega. Aga ohverdasid, et vähe polnud. Muide, ohverduslikust mõtlemisest saab tõeliselt loobuda ainult see, kes ise kõva ohverdaja olnud vist. Ses mõttes, et millest potentsiaalne ja igipõline ohver loobuda saakski? Lambatall ei saa loobuda tiigrit murdmast, ei saa. Aga tiiger vähemalt teoreetiliselt saab. Noh, inimtiiger siis või sedapsi. (pagan, ma vist leian siit ise sellele talle-värgile vastuse. Kunagi huvitusin igasugu nn idamaistest raviviisidest ja muust meeleharimisest. Jaapanlase poolt Jaapanis kirjutatud nn top-healeri (misiganes see ka tähendama peaks) diplomgi olemas. Mitu aastat mitut rühma (põhiliselt pedagooge) treenitud ja veetud. Nõustatud, kuulatud ja põetatud. Vähihaigete juures käidud jne. Sellega kaasnes, et sa teadsid-tundsid inimesi paremini, kui tema omased; ja siis lõpuks tuli järsku tahtmine öelda stopp ja sai siiber…….sest nägin, kuidas inimesi tõmbavad ligi hoopistükkis muud asjad, mille teadvustamist nad hoolega varjata tahavad. Kui üldse teadvustavad. Lõpuks võid juba suust välja ajada mida iganes, keegi ei lähe enam eemale.

Sina ütled, et kui tegutsed hea ja inimestarmastava asja nimel, siis muu polegi ju nii oluline……ja sul ongi ehk õigus……..aga mina paraku ei saanud enam sedamoodi arvamisega hakkama. Ja tekkis tahtmine ukse poole hiilima hakata.

Eks sellest alates tõsta ikka teinekord pead mingi kiuslik asi, mis ärgitab igasugu selgeltnägijatele ja joogatreeneritele, teadvustasandite lahtirullijatele ja niisama jutlustajatele sügavale silma vaatama.  Noh, et kas lööb pilk vibama või nii. Aga loomulikult, egas sinna miskit parata ole, igaühele oma, ja las poisid müttavad, nagu öeldakse. See rohkem minu probleem. Ja eks seda vahvam ja kõigile kasulikum ju, kui neil pilk vibama ei löö.

vastus: Ma leian igast lahtirullijatega kergesti ühise keele. Aga kokku- ja sissepakkijatega on märksa raskem. Neile ei tahagi silma kaeda.

 Seda, et inimese kontsept on Kristusest sündinud, nagu sa kirjutasid, on paljude silmis ilmselt liiga vägevalt öeldud. Aga eks seegi ju rohkem lugeja probleem. Kusjuures, eks ta ju looduse kroonina seda ka ole, ega siis eitada saa. Aga nagu juba kusagil öeldud, tushimaal miski olevusega all vasakus nurgas on ju kah legitiimne ehk . Ja eks ma kah omaarust mütanud ole…

Enesetapp ja inimliigi radikaalne piiramine kui ökofasismi loogiliselt lõpuni mõeldud järeldus,………mnjah, üsna õigus, aga peab ju arvestama, et ükski asi pole ju hirmus, kui see on kollektiivne, piisavalt kaugel ning teised inimesed on järjekorras sinust eespool. Egas maailmalõpu ootus miski uus asi ilmas ole, ükskõik kelle pintsaku või mille lehed sa ümber võtad. Ning veel üks asi- enesetapp eeldaks ju, et surma peetaks kuidagi olemasolevast elust loodustsäästvamaks või väärtuslikumaks? Kesse siis nii sirgloogiliselt väärtusküsimusi vaagib? Aga hulle maailmaparandajaid inimeste arvukuse vähendamise teel on kindlasti lähiaastakümnetel oodata, seda küll.  

Kui nüüd olla tõesti lõpuni skeptik ka selles suhtes, siis peale surma toimuma hakkamise kohta on hoopis üsna kohane Epikurose „kui on elu, siis pole ju surma…..“ jne. Sest puhas skeptik (niivõrd-kuivõrd seda öelda saab, meie tähendusväljad võivad ikka üsna erinevad olla) on ju skeptiline nii asja olemasolu kui ka selle puudumise üle.

 Ja teaduslik künism……..noh, eks Teadusmeeste ja neti-teadlaste kõrval ole ikka piisavalt Chalmerseid ja Öpikuid kah olnud. Ja eks teadus ole kah sihuke mõiste, et selle all mõistetakse seinast seina asju. Kui küsime kasvõi oma tutvusringkonnas, mida keegi teaduse all mõtleb ja kuidas seda kasutab, no palju me targemaid vastuseid saaksime kui religiooni vms puhul? Ja veelgi enam, kes lähtub sul ükskõik kus mingist teadusest? Lihtsalt kisakõrid paistavad alati rohkem silma ju, ükskõik mis maailmavaateid esindavad ning eneseõigustuseks või sõjategevuseks saab kasutada ükskõik mis keelt, peaasi, et see kõvasti kõmiseb.

Kas nende põhjal, kes tsiteeriksid rohkem seda „kaljude vastu rabamist“ või „nuhtlemist“ saaks teha üldjäreldust kristlaste kohta? Ei saaks ju kaugeltki. Samamoodi ei saa teadust ja künismi ja kitsarinnalisust jne kõike ühte patta panna. Egas teadus siis mingi imeasi ole. Iseennast alla ei neela ega üle oma varju kah ei hüppa.

Vastus: Ei saa neh. Enamik kristlasi on andnud ära mõtlemisvõime, ma ei tea miks. Enamik mittekristlasi nõndasama muidugi. Ainult et nemad on endi intellektuaalse enesetapu teistmoodi ära vormistanud. Kristlased aga hakkavad religioosseteks fundamentalistideks. Kusagiltmaalt edasimõtlemine läheb õõnsaks ja hirmutavaks ja mustavalge ilmapildiga läheb must kätte valgeks ja vastupidi. Ja kusagil tuleb viimaks ikka kurat shamaanitrummiga, kasvõi laulupeorongikäigus näiteks. Ja siis pagetakse hinnangute maale. Seal on turvalisem nagu. Mida varem inimene hinnagute maale pageb seda vähem on temaga rääkida. Mõni läheb kohe ja mõni veel enne kui sa suu avada saad.

Suhtlen palju vabakiriklastega siiani ja eks ma ise ole ka ikka veel mingit otsa pidi seda. Ja juttu on sageli lahendustest, sest usuvärk ikka kiratseb küll. Ja ärkamist ei ole, seda vabakiriklikku iseasja mis lahendab kõik. Mõnigi sumin kuulutatakse pärast, hiljem ärkamiseks sest päris muidu ka nagu ei saa. Näiteks Olevites toimunu 70-80ndatel. Tegelikult oodati seal ärkamist, tagantjärgi sobis aga see ootusärevus ise ärkamiseks küll.  Mis sugugi ei välista et ärkamine tuleb, küll ta tuleb. Ma kardan ainult et kui ta tuleb siis on häda juba nii suur et ühisnimetajad muutuvad väga primitiivseteks ja tasalülitavateks. Kui häda suur annab inimene ükspuha mille rõõmuga ära. Mida lähedasema ja armsama seda parem. See on see meie potlach.

Suurem osa neist/meist näeb aga lahendust teel “tagasi allikale”. St Katokiriku poole. Põhjusmõtteliselt  ehk küll jah miks mitte, mina ka. Need näevad seda lahendust kes mõtlevamad on ja enam imeärkamisse niipalju ei usu. Pigem ehk ei ole nad valmis oma analüütilist mõtlemist ka Franklin Grahamit kuulates välja lülitama. Et kirik ühem oleks on ju hea, mis siin rääki aga paljud hakkavad omakirikus katokirikut tegema ja see läheb väga imelikuks. Naisi hakatakse ahistama jms. Tundub mulle nii et mistahes fundamentalism ei saa eksisteerida üksi vaid veab alati kaasa muid väikesi vastikusi. Katokirikus ei ahista ega mobbi keegi naisi aga kui luterlased hakkavad katokirikut tegema siis läheb misogüüniaks küll.  Ja olgu inimene näiteks või eklesioloogiline fundamentalist, või liturgiline aga muidu tore sell, ikka läheb naisevihkajaks kätte ramp. Mina tulin teise kirikusse sest mind kaude aeti või lihtsalt enam ei tahetud ja siin on nüüd ka paar parajat fundamentalisti kes on südameasjaks võtt muga sõdida. Ei taha mina. Tahan nagu Paul õpetab vaikset ja rahulikku elu elada. Sestap ma naiste ja liberaalidega enam seltsingi sest fundamentalism teeb inimesed julmaks. Ja nii lihtne see ongi.  

“(Girardi ei tea me jah, aga palju me ka Maturanat, Bertalanffyd või keda iganes teame?)

 Minu arust hakkab süükontseptsioon alles siis rolli mängima, kui enam häbi üldse ei ole. Hädas hakatakse ikka kummipaate otsima ja keldreid kaevama. Ega Hobbesi „kõikide sõda kõikide vastu“ pole ju mitte kunagi eksisteerinud. Ka loomariigis mitte. See rohkem selline teoreetilis-poeetiline mudel.

Vastus:  Siinkohal pole nõus, ma arvan et see reeglistatumas vormis kogu- ja kõikseaeg eksisteerib ja inimese kultuurivaap on väga nõrk. Keksvõim jääb unelema ja kohe on hiinlased uiguuridel turjas kinni. Või laguneb terve Somaalia riik väikesteks võitlevateks fraktsioonideks seni kuni üks neist jälle teised ära võidab. Või kogukonnasiseselt aeg-ajalt on ikka mingi libahundi Tiina kes tuleb pingete maandamiseks ohverdada ja eestlastele käib vana hea naisohver küll ja küll. Tegelt teeb seda ajakirjandus igapäiselt ja kohtusüsteem ja muud (majanduslikud) reaaliad. Süü ja häbi kohta aga niipalju et kõik sidusamad kogukonnad on häbikultuurid ja süü on erastatud häbi ei muud. Augustinus hakkas esimesena ajama sellist juttu et mina ja minu Jumal jms. Sealtmaalt hakkas usuasi eraasjaks kätte minema. Häbikultuuris loeb kogukonna arvamine ja suurimaks halptuseks on “näo kaotamine”. Siis tuleb siidinöör või vabatahtlik pagemine sest elu enam ei ole.  Süükultuuris aga mõõdab inimene end ise näiteks või dekaloogi suhtes.  

“Aga lõpetan nüüd targutamise ära, muidu läppari kaas ei lähe pärast eänam kinni Kõik ei tule korraga meelde kah, jutu sees oleks alati huvitavam.  

Lugesin, et kolisid. Soovin tegevusrikast suve ja rahu uues elamises kah. Kalaõnne sulle ja su perekonnale. Ole tubli. Ehk trehvab nägemagi.

Ja ära siis ikka naeru unusta, ega seda Thaleri moodi maha mängi. Sinu maffiasarjadega seoses tuli meelde, kuidas ühes miskis sarjas saabus vanglasse uus asukas, raamatupidaja, kes purjuspäi inimese surnuks oli sõitnud. Ning teda õpetati: „kui tahad siin ellu jääda, ära iialgi naerata.“

 Naeratus teeb loomast inimese, seda kindlasti. Aitab ehk ohverdusmentaliteetigi ületada (kui just liiga mesine pole)?

 Tervitan ja kirjuta ikka. Ehk õnnestub mulgi kunagi jälle ka oma bloggi miskit kirja panna

Margus”

Vastus:  Jah, see sula sai ümber mis siis oli aga et ta reetev oli, seda küll.

 

kogukond

Kogukond algab minust

 

Oli meie idanaabritel kord selline laul „o tsjom natshinajetsa rodina?“ (millest algab kodumaa?) Kodumaa on maa kus on su kodu. Aga isegi sellises väikeses riigis nagu Eesti on kodumaa enamjaolt suur ja hoomamatu. Jah kodumaa algab piiridest, keelest ja sümbolitest ja ka kodumaa vastu on meil oma kohustused. Nii kätkeb see sõna meile olulisi ja meie identiteeti konstitueerivaid elemente. Nii on kodumaa suur raammõiste. Kui ma aga tahame meid liigutavat ja meile tõeliselt olulist tõesti lähemalt vaadelda siis peame ka väiksemale tasandile keskenema. Veelgi enam kodumaa ja riik on mitmegi arutluskäigu jaoks liialt suured ja hoomamatud mõisted.

 

Sageli tuleks aga pigemini rõhutada kohalikumat, väiksemat ja vahetumat keskkonda mis veelgi otsesemalt meie kodu ümbritseb, ütleme siis pealegi et kogukonda. Nii võikski kodumaa olla kogukondade kogu ja kodu. See vahetum kontekst algab peale sust endast, su perest ja seejärel su naabrist, inimesest kes on ligi, ligimesest. Just sellise termini tõi meie keelde kunagine Piiblitõlge ja Jeesus lisas sinna veel ühe loo juurde selgitamaks seda kes meie ligimene on. See on lugu halastaja samaarlasest, lugu võõramaalasest kes Juudamaal omi asju ajas. Ühel päeval näeb ta pekstud ja röövitud juuti teeveeres lebamas ja ta süda läheb haledaks ning ta aitab teda igati ning päästab viimase elu. Just enne seda on samast paigast kaks juudi vaimulikku läbi läinud ja õnnetu ohvri aitamata jätnud. Jeesuse sõnul on röövimise ohvri ligimene see kes tema peale halastas. See lugu kõlbab ka täna meie kontekstis kasutada. Ligimene teisele inimesele on see kes märkab, näeb, paneb tähele, tunneb südamevalu ja aitab. Kui see vaid niimoodi oleks. Ja isegi siis kui oleks on iga kogukond siiski omaette üksus ja hoolimata kogukonna sees valitsevast ükspuha kui suurest sidususest ja armastusest on kogukond viimaks ikkagi ka rivaliteediühik võitluses mistahes teiste kogukondadega alati  nappivate ressursside pärast. See selleks. Samuti ei määra ükski seadus ega saagi määrata lõpuni ära seda kuhu maani ulatub kogukondlik piir ja vastutus. Mõnedes asjades tundub et riik on kogukonnalt ära röövinud asjad ja probleemid mis võimaldaksid kogukonnal end kogukonnana tunda ja pannud ta riigi suhtes pigem vaese kerjuse ja sõltlase rolli. Oli kunagi ütlus et iga vald peab oma sandid ise ära toitma. Kui vallad tagasi tulid küsinudki keegi et tea kas nüüd tulevad ka vallasandid tagasi? Lisaks santidele on aga igas vallas ka omad pahad poisid. Ja ega ole vallal või kogukonnal eriti võimalust ka nendega tegeleda. Riik võtab nad vallalt ära ja paneb kinnimajja. Nii on vald selline kummaline ja vahepealne administratiiv- üksus mis omad probleemid suurele riigile ära annab, aga ühes nendega annab sageli ära ka vastutuse ja kogukonnaks olemise tunde.

 

Juba vähemalt neliteist aastat jookseb meie teleriekraanidel Austraalia kogupereseriaal Home and Alone (kodus ja üksinda) ehk kodus ja võõrsil. Olgu peale et film ja fiktsioon aga isegi sellisena peegeldab see fiktsioon seda kogukonna tunnet mis sealmaal valitseb ja millest meie veel oh kui kaugel ära oleme. Mõelgem siinkohal paralleeli mõttes kasvõi meie Õnne 13-e peale. Üheks põhjuseks miks kogukond ja sellega vältimatult ühte jalga käiv kodanikuühiskond meil veel nõrguke ja lapsekingades on kahtlemata see et eestiaegseid ühistuid ei kuulutatud peale taasiseseisvumist õigusjärglasteks. Nii tõugati meie taastärkav külaühiskond taas individualismi ja riigiloomise eelsesse anarhiasse. Õnneks hakatakse sellest aga nüüd juba tasapisi välja jõudma. Üheks kogukonna tekke märgiks ja sümptomiks on kahtlemata naabri Valve. Sa ei tunne teda? Mine ja saa tuttavaks. Tema on juba ammu kohal ja teeb oma naabrivalvet aastaid teadmata seda isegi täpselt mida ta teeb. Ole nagu Valve, anna sellele vorm mida sa niikuinii südame sunnil juba teed.

Transfer

Kimamine, linna piirini 30 minutiga mis on rekord. Sealt veel 20 mintsi  tööle. Kõva kimamine. Maal on must nokitseja saanud. Õhtuti püüan küll ka pisut lugeda.

Loen “Kuri Karjas” Jaan Sootaki tarku ja keni artikleid. Näiteks kirjutab ta : “miks keskajal pääsesid võimule julmad kehalised karistused? Ühe põhjusena kolmest nimetab ta vanade ohverdamisrituaalide taassündi. Loomulikult pidasid kirik ja riik paganlike riituste vastu visa võitlust kuid paraku jäid sajanditevanused ohverdamiskombed rahva teadvusesse püsima. . Nii muutus küll sisu  – ohverdamisest sai karistamine, kuid vorm võeti üle.”

Siinkohal peaks ütlema et nõnda saab arutada vaid tänane inimene. Ohverdajad teevad reeglina õiget asja kui nad pagendavad või hukkavad, mitte ei ohverda.  Ohverdavad nad vast ainult ja alles rituaalides, ehk kunagiste tegelikohvrite rituaalsetes kordustes.

See on siis nüüd see side ohverdamise ja tänase karistamise vahel mida ma olen ammu adunud ja arvanud et see side peab olemas olema. Tavaliselt räägitakse täna viktimiseerimisest aga mitte enam ohverdamisest. Ohvri mõiste kätkeks nagu süütu kannatamise tähendust ja vast seepärast ei taha me seda tänastele kurjategijatele kohaldada? Aga on meil ju täiesti legitiimne karistusseadustik mis kurja teinud inimesed kõrvale paneb mõneks ajaks. Miks me siis ei taha sellest rääkida? Sest nemad saavad enamike inimeste meelest õigusega selle kätte mis nad on n.ö. moraalse raamatupidamise mõttes “ära teeninud”. Tasu saavad küll aga teod sageli heastatud ei saa. Sest riik kaaperdab ohvri positsiooni omale ning tasub kätte. Ja määrab inimesele ohtralt koormisi ja karistusi – aga tegelik ohver? Vahel unustatakse. Kurjategija tunneb aga ennekõike iseennast selle tasuva ohvri ehk riigi suhtes nüüd ohvrina, seda enam et kunagi ei tule kõik välja ja kunagi ei hinnata motiive küllaldaselt ja täpselt vaid ikka tegusid. Aega ja isu tal, kurjategijal siis enam tegelike ohvritega tegeleda. Riik hakkab tugevaks saanud ja tasumisvõimeliseks ohvriks. Tegelik ohver aga suunatakse ohvriabisse ja talle antakse vaid psühholoogilist abi võtmes “räägi end tühjaks ja lepi olukorraga sest ega meie ei saa ju midagi muuta”. Ta ohvriseisus ongi nii riigi poolt ära kaaperdatud.

Ja kogukonna/sugukonna tasand ei tööta. Selleks oleks vaja kogukonnakaplanaati. Oleks vaja kogukonna esindajaid ja aega ja teo tegijat ja tegelikku ohvrit ja riigi volitust osasid asju kogukonna tasandil lahendada. Uus-Meremaal on kogu noorsookuritegevus antud Restoratiivõiguse ehk taastavõiguse kätte. Heastava õiguse mitte tasuva õiguse kätte. Ja inimesed kohtuvad ja kogukond ja ohver ja kurjategija ning lepivad omavahel kokku kuidas saaks tehtut heastada. Ja nii siis tehaksegi. Ja töötab. Sest eks pea iga vald mitte ainult omad sandid ära toitma vaid ka omade pahade poistega tegelema. 

Surmanuhtlust enam ei ole, seda asendab pagendamine müüri taha 30-ks aastaks. Soomes on see 15 aastat, täpselt poole vähem. Kuna inimestele on tasumine ikka olulisem kui heastamine siis võib arvata et liigleebed karistused ei lähe mitte ja ajavad ehk inimesi riigi vägivallamonopoli mitte usaldama ja oma piraatvägivalda  sisse tooma. Või õnnestub ehk inimeste teadvust muuta ja heastmine ülemaks tasumisest tõsta. 

Mine sa tea. Keskajal oli levinud muuseas ratastamine, mõneti sarnane ristilöömisele aga ka tulbastamine ja vaiastamine kui kõik ranged karistused. Ratastamist rakendati teeröövlite peal, neid kes ratta peal reisijaid ahistasid. Ratas aga on ka päikesemärk, nii et ehk on seal veel üks veelgi sügavam lade. Ei tea.

Ratas

Rattasse ajamine, rattale tõmbamine, nimetatud ka rattale punumiseks, oli kahtlemata üks valulikemaid piinamis-ja hukkamismeetodeid, mida Euroopas praktiseeriti.

Rattale tõmbamine oli poomise järel germaani alade kõige tavalisem hukkamismeetod alates keskajast ning ulatudes kuni 18.sajandini; Gallia ja Ladina-Euroopa aladel kasutati ratta asemel massiivseid raudvardaid ja vasaraid.

“Alasti ohver asetati väljasirutatud jäsemetega maapinnale või tapalavale ning seoti postide külge või kinnitati raudklambritega. Puust alasid asetati randmete, küünarnukkide, pahkluude, põlvede ja puusade alla. Seejärel purustas timukas terasest rattaga jäseme jäseme haaval, vältides surmavaid hoope. Ohvrist sai seeläbi, nagu kirjutab 17.sajandi saksa kroonik “suur röökiv nukk, millest paiskus verd, nukk, millel olid merekoletise haarmed, mis moodustusid toorest, limasest ja kujutust luupuruga segatud lihast”. Purustatud liikmed punuti ratta kodarate vahele ning inimene tõsteti horisontaalasendisse rahvale vaadata ning kaarnatele nokkida, kes siis lihatükkide ja silmade kallal maiustasid. Arvatavalt on tegemist kõige piinarikkama ja pikaajaliseima piinaga üldse.”

http://www.dragon.ee/index.php?src=piinamine

62% valgetest evangelikaalidest arvab tänagi et piinamine on vahel õigustatud. 44% regulaarsetest kirikuskäijatest arvab sedasama, hoolimata rassist või denominatsioonist. 

Heaks küsimuseks on sealjuures kuidas piinata seda keda sa armastad? Veelgi enam, kuidas evangeliseerida seda keda sa piinad? Kuidas jagada vaimuliku elu 4 tõsiasja rattale tõmmatud inimesega?

Back on track

Niih, nüüd siis tagasi eetris. Kolm nädalit sai maal oldud ja aint vahel e-maili tsekatud. Päevi sai sisustatud probleemidega võtmes “kuidas saada ukselukust kätte murdunud peaga kruvi”. Isegi kalale ei saanud eriti. v.a. üks seni suurim jõeahven mille ühel õhtul väikese landi otsa sain. See päev sain veel ühe ahvena ja haugi. Panni sai täis. Kohanen tsivilisatsiooniga. Aga aega läheb ja pole viga küll ma kohanen. Üks nädal oli täitsa soe ka.

Üldiselt olen aga kinnistunud oma missioonis kui Pühakirja mitteohverdusliku lugemise maaletooja. Seni kuni keegi mult seda tõrvikut üle ei võta. Kohe saab kui küsib vaid.

Perekonnasaladusest

Rene Girard on teadlane kelle tähtsus meie jaoks alles hakkab ilmnema. Minu jaoks isiklikult on ta töö näiteks selle kohta et ka sotsiaalteadustes on veel küllaga avastamata Ameerikaid leida. Vahest on Girard kõige enam tuntud oma ohverdusmehhanismi ja patuohvri alaste kontseptide poolest. Mitte vähem oluline on aga minu arvates see mida nimetatakse Pühakirjade mitteohverduslikuks lugemiseks. See uus lugemine pakub meile hermeneutikat mis toob tulemusena kaasa ka uue, erineva ja kindlasti vägivallavabama mõtte- ja eluviisi. Just siia ongi minu arvates koer maetud. Just seda meil teisisõnu vaja ongi! Veelgi enam, Pühakirja mitteohverduslik lugemine, asetab uude valgusesse terminid lunastus, ohver, pääste ning sunnib meid ümber hindama nii kirikulugu kui ka missa kontseptsiooni. Samuti võimaldab Pühakirja Mitteohverduslik Lugemine meil iseendid näha sellistena nagu me oleme ja aitab seega vabaneda vagast variserlikust militarismist, teiste demoniseerimisest ning sildistamisest ning veel paljustki juhul kui me seda loomulikult ise soovime.

Olen alati endamisi mõelnud et Kristluses peab peituma mingi struktuuriviga, mingi kohutav hiiglaslik paradoks millest meid teoloogia ja kirikuloo tundides tarkade õpetajate poolt õpetatakse mööda vaatama. Päris mööda vaatama ei õpetata aga eluline probleem teoretiseeritakse ära nii et eluküsimusest saab filosoofia ja mõni ime kui sestpeale elu ja mõtlemine jäävadki kumbki ise jalga käima. Teoloogias püütakse lepitada tuld ja vett ehk teisisõnu Kristust ja vägivalda ning kuidagimoodi on omast arust sellega ka hakkama saadud. Seda pooltoorest segu jagavad head õpetajad nüüd heldesti teistelegi.

Lühidalt on see hiiglaslik vastuolu ära toodud teodiike küsimuses, kuidas saab Jumala olla kõigeväline ja armastav ning samas lubada maailmas kurjust. Kõik senised vastused teodiike küsimusele seisnevad pigem sellest küsimusest mööda hiilimises. Seesama küsimus vaatab meile vastu kirikuloost, meie kõikide endi ajaloost, kaasa arvatud loomulikult ka loost meie endi, eestlaste, kristianiseerimisest. Kuidas saavad armastuse sõnumi saadikud olla nii julmad ja vägivaldsed? Rääkimata lugematutest genotsiidist ja holakaustidest mida nii katoliiklikud kui protestantlikud „kristlased“ ameerika mandril kohalike elanike suhtes korda on saatnud.  Või Austraalias. Kuidas küll on see peidetud varandus, millest Kristus rääkis muutunud ja muundunud kohutavaks perekonnasaladuseks millega ei osata muud peale hakata kui see  maha salata? Me võime rääkida kristliku ajaloo mustadest lehekülgedest kui mineviku eksitustest aga seda tehes käitume täpselt samuti nagu variserid Jeesuse päevil, kaunistades nende hauasambaid keda me ühelt poolt austame, arutledes sinna kõrvale et meie küll ei oleks sarnaselt talitanud… See hirmus perekonnasaladus tuleks ometi kord välja valguse ja avalikkuse ette kista ja sellest rääkima hakata. Isegi need kristlased kes endid uususkudes kõige varmamalt traditsioonilise kristluse julmusele vastandavad mõtlevad täna reeglina samamoodi. Ega nad julmusele vastandu, pigem mingile teoloogilisele või rituaalsele aspektile kristluses. Ma tahan öelda et ohverduslik loogika ei tunne uskkondade piire ja otse loomulikult on vanematel ja võimuga lähedasemalt flirtinud kirikutel julmuse lade suurem kui tänastel vabakirikutel. Mõningaseks erandiks loeksin ma siiski menniite tükkis nende aukartust äratava rahutegemise praktikaga. Uususundeil ei ole lihtsalt veel võimalust olnud ja annaks Jumal et seda ei tulekski. Kui vaadata nende mõtteviisi sageli valitsevat demoniseerimist ja Iisraeli pimesi õigeks mõistmist siis ei oleks sealt ka mitte midagi paremat tulemas. Demoniseerimise all mõtlen ma seda trikki mille abil paljud kristlased endid harjumuspäraselt Kristuse armastuse käsust vabastavad. Kui keegi kuulutatakse seltsivaks kurjavaimude ja kuraditega siis vabastab see kristlase koheselt armastuse käsust sest hingevaenlasele armastuse käsk ei laiene. Demoniseerimine ei tunne uskkonna piire, pigemini elab ja toitub ta nendest. Eelistaksin küll siinkohal uskkonna asemel öelda ametkond. Küllap esineb ka sekulaarset demoniseerimist ja seda võidakse vabaks kasvõi näiteks ametkondlikuks sildistamiseks nimetada. Lisaks demoniseerimisele ja tavalisele religioossele ametkondlikkule kurjusele võiks nimetada veel mitmeid ja vähemaid religioosse kurjuse vorme aga meie selle jutu mõte on välja tuua ennekõike see mis sarnast mõtteviisi ja kurjalillede vohamist tekitab.

Eesmärgiks on rääkida välja see perekonnasaladus mis tuleb Pühakirja ohverduslikust lugemisest. Teisisõnu ei usu reeglina kristlased ise sellesse et Jeesuse „teise põse keeramise“ jutt oleks praktiseeritav. Ei usu et moraalse raamatupidamise tulpade tasakaalustamise ringist oleks iialgi võimalik välja murda. Nii valibki suur osa tänaseid kristlasi endile eeskujuks väikese ja sõjaliselt tugeva Iisraeli, mitte need esimese nelja sajandi kristlased kes pigemini ise surma läksid kui teiste suhtes vägivaldseteks muutusid. Nii on häädus ja armastus taandunud  tavaliseks heatahtlikkuseks millega ehk esiti probleeme lahendama asutakse mis aga õige pea teistele ja märksa „tugevamatele“ argumentidele ruumi teeb. Praktikas võib selline algus aga niimoodi välja näha nagu kunagi Eesti maalinnu piirates. Kui te kohe alla annate ja endid ristida lasete, siis jätame teid ellu. Ja häda neile kes sellele koheselt ei vastanud. Ise olid süüdi. Igal juhul on vägivald ja vägivaldsus reeglina täiesti legitiimsed ja akseptitud olukordade lahendusviisid.    

 See perekonnasaladus toob kaasa olukorra kus me normaalolus püüame olla kenad, armsad ja armastavad tuues oma isa selle kõige eeskujuks ja kehastuseks mida me olla püüame teades samas väga hästi et seesama hea ja armastav isa ei nõudnud mitte midagi vähemat ega enamat kui oma poja surma. See ongi hirmus perekonnasaladus vägivaldsest isast. Me sõdime ta sotsiaalse näo eest aga me ei saa seda väga varmalt ja innuga teha sest ega me isegi õieti sellesse usu sest me ju teame oma isa „saladust“. Kui sellele aga väljast poolt tähelepanu juhitakse siis asume me koheselt oma isa sotsiaalse näo ja ametkonna kaitsele.

Jumal nõudis ohvrit selleks et traditsioonilise teoloogia kohaselt saaksid ta õiguse nõuded rahuldatud. Miks peaksid Jumala õiguse nõuded eeldama või nõudma kellegi surma? Liiatigi Jumala enese surma. Halastust tahab Jumal ja mitte ohvrit. Loodan et ma ei interpreteeri Girardi valesti aga ohverdamine oma algsel kujul leiab Girardi arvates aset spontaanselt ja teadvustamata. Alles hilisemates algohvri rituaalsetes kordustes hakkab inimene ka samaaegselt selle üle mediteerima ja reflekteerima mida ta teeb. Nii sünnib religioon. Milline osa on selles Jumalal?  Jumala osa on olnud samastuda ohvritega alates algusest peale, alates Aabelist kuni Vana Testamendi viimase Sakariani. Just sellesse suktsessiooniritta loeb ennast Jeesus ise. Nii võime me ka läbi Pühakirja jälgida kahe erineva religiooni inimeste oma ja Jumaliku paralleelsust ja ajutist ristumist. Iga kord kui inimesed on ohverdamas, pagendamas, ära ajamas, välja tõstmas, ostrakeerimas, marginaliseerimas, viktimiseerimas jne vms on seal ka Jumal ainult et mitte ohverdamist sanktsioneerimas vaid ohvritega samastumas. Lisaks veel permanentselt marginaliseeritud, võõramaalased, vaeslapsed ja lesed. Aga inimesed ei jäta, ka nemad nõuavad oma õige olemisele ja õiguse tegemisele jumalikku sanktsiooni ja viisil või teisel ka selle saavad, kui muu ei aita siis mõtlevad ise välja. Alles Uue Testamendi Jeesuse loos samastub Jumal üheselt ja ainiti Jeesusega ja teeb seda nii selgesti et sealtpeale ei jää enam võimalust ega lootustki ohverdajate vaatepunktile õigustust leida. Nii on Vanas Testamendis veel need kaks liini selgesti eristamata ja läbisegi ning oma vahel läbi põiminud.     

Lühidalt tähendab Pühakirja mitteohverduslik lugemine uskumist sellisesse Jumalasse kes ohvrit ei taha, veelgi enam kes mitte kunagi ei ole ohvrit tahtnud. Uskumist Jumalasse kelle jaoks vägivald ei ole legitiimne ja harjumuspärane toimimisviis. Uskumist Jumalasse kes ei kihuta omi lapsi “haarama ta väikesi lapsi ja rabama neid vastu kaljut”. Sellest vaatepunktist lähtudes ei ole Jeesus mitte viimane ja täiuslik ohver vaid ohvri lõpp. Kummalisel kombel õnnestus algkristlusel esimesel neljal sajandil ka vastavat mõtteviisi praktiseerida. Siis aga kui hakkasid aset leidma uued ja kummalised kooseluvormid võimu ja kristluse vahel langes kristlus tagasi Vanatestamentlikku ohvriteoloogisse. Teisisõnu, harjumuspärane ohverduslik mõtteviis inkorporeeris endasse Jeesuse tükkis tema sõnumiga. Nii tehti kristlikust ideoloogiast tööriist oma tahte läbisurumiseks ning uute rahvaste vallutamist õigustati omakorda vajadusega nad ära evangeliseerida. Evangelisatsioon tükkis ohverdusliku Pühakirja lugemisega aga ei saagi iiales viia millegi mu vägivalla ja hävinguni. Ka Uues Testamendis endas nii Heebrea kirjas kui ka ilmutuse raamatus esineb ajutisi tagasilangusi vanatestamentlikku ohverduslikku mõtteviisi. Minna ohverdusliku mõtteviisi juurteni ületab selle kirjatüki mahud. Girard räägib sarnaselt Freudiga algohvrist, ehk sellest imelisest naasmisest, kõikide sõjast kõikide vastu, tagasi kogukondliku rahu seisundisse, niipea kui antagonistid on leidnud ühe ühise ohvri kelle surma või pagendamise arvel ära leppida. Hiljem hakatakse seda sündmust rituaalselt kordama ning siiralt süüdiolevaks ustu võidakse tänu sellele imelisele mõjule mis ta ohverdamisel oli, koguni ära diviniseerida. Sellesse sündmusesse postuleerib Girard religiooni sünni. Nii on religioon peaasjalikult vägivallaga kogukonnasisese toimetuleku mehhanism. Tegelik Jumal on aga algusest peale mitte see ohverdamist sanktsioneerib vaid kes alates Abelist end ohvriga samastab. Kristuses laseb Jumala end rahvahulgal ohverdada, selleks et need kes „näevad“ , need kes „mõistavad“ ja „kuulevad“ võiksid ohverduslikult mõtteviisist vabaneda.     

Võtame lihtsa näite, „Vaata see on Jumala Tall kes võtab ära maailma patu!“ Kas Jumala Tall või tall jumalale? Ohverduslik lugemine loeb , „tall jumalale“, mitteohverduslik „Jumala Tall“. Pühakirja ohverduslik lugemine jätab teise valikuna alati alles vägivalla kui legitiimse probleemide lahendamisviisi. Seega ei kohku ohverduslik lugemine mitte kunagi tagasi tegemast musta aga hädavajalikku veretööd siis kui seda nõuab „suurem hea“. Just see seletabki ära kirikuloo verised leheküljed. Tänases maailmas teevad musta töö reeglina ära spetsialistid ning ohverduslikult mõtlevate kristlaste osaks jääb vaga variserlik vägivallamõtete hellitamine kas siis militaarsele Iisraelile iga hinna eest kaasa elades või ennast apokalüptiliste ja globaalsete vägivallastsenaariumitega lohutamine. Aga katoliiklus oma vagade ordude ja missateoloogiaga? Vagasid ordusid oli ja on tarvis ennekõike kirikusisese moraalse raamatupidamise tasakaalustamiseks. Missateoloogia ohvri korduse ehk aktualiseeringuna on oma olemuselt absurdne. Parimalgi juhul võiksime me ehk rääkida Jeesuse enese andmisest meile selleks et ilmsiks tuua ja kaotada ohverduslikkust inimeste  maailmas. See on tema ihu mis on selleks antud et meiegi oma ihud selleks annaksime, st pigemini endid viktimiseerida laseksime kui seda kellelegi teisele teeksime.

Pole parata, tuleb oma vägivaldne isa välja anda ja end temast lahti öelda, seda enam et selline on ta üksnes meie kujutluspildis temast, mitte tegelikult. Jah, mu isa oli mõrtsukas ja vägivaldne sest ma mõtlesin ja lugesin ta selliseks. Ma mõtlesin ja lugesin ta selliseks kuna mind oli niimoodi õpetatud.

naiste tapmisest

http://www.epl.ee/artikkel/471282

http://et.wordpress.com/tag/karistamatus-sooliste-kuritegude-eest/

http://www.lux.ee/tiia/tegemised/Tiia_ettekanne.doc

Tiia ettekanne on väga hea. Ma ei ole kindel päris aga ehk olen taga elus ka kokku puutunud. 

Hea artikkel on see Päevalehe oma mis toob välja mitmedki ebakohad ja paljastab meeskeskse ilmavaate jäänukeid. Jah naisi tapetakse nii kogemata kui meelega. Hea point on see et tahtlik tapmine leiab aset vaid siis kui naine löögist sureb kui aga kukub ja kukkumisest sureb siis on “surma põhjustamine ettevaatamatuse läbi”. ON asjal muidugi ka teine pool, see et naised oma olemusliku empaatia tõttu kalduvad sageli kaassõltuvustesse ja n.ö. stockholmi sündroomi ja märtrikompleksidesse. Nendekohast vägivalda ei dokumentaarita st nad ise ei kaeba enne kui nad enam kaevata ei saagi.

tsitaat: “21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine” ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!” annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik”. Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile”? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: “Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!”
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.

Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?”

Ja veel üks tsitaat: “

Viimasel ajal kõneldakse palju vägivallast. Vägivalda püütakse jõudumööda nii-öelda salongikõlbulikuks muuta, kujutada seda elu lahutamatu osana. Elu olevat ju peaasjalikult võitlus.

Olen kuulnud vägivalda õigustavat juttu oma üllatuseks viimasel ajal ka paari mu lähimasse tutvuskonda kuuluva inimese suust, aga seda kostab muidugi Eestis laiemalt, vahest just eriti pärast aprillikuiseid Tallinna sündmusi.

Üks mu hea ja kõrgesti õpetatud sõber, aga ühtlasi ka elu ja maailma näinud perekonnainimene, keda olin pidanud seni rahumeelsuseks ise (ja kes seda kõigele vaatamata on jätkuvalt), selgitas mulle hiljaaegu, seejuures oma sügavaid sinisilmi vist pilgutamatagi, et inimesel võivat lihtsalt ühel hetkel „mõõt täis saada“ ja siis võivat ta teisele „molli anda“. Mis parata, elus kehtivat sellised „reeglid“.”

Mis on lahendus, vaadake veelkord mõned kirjed tagasi tolle vägivaldsuseta olendi pilti. Osaliselt on lahendus jah kultuuris aga kui me arvame et see ongi lahendus siis ei ole see seda mitte. Põhjus on ikkagi selles jadas jumal-mees-omand-vägivald. Vabadus, võrdsus, vendlus olla asendatud Petaini ajal jumal, kodumaa, perekonnaga. Ja perekonnaga traditsioonilisel kujul kus mees on perejumal. Kui teised teda aga sellena ei austa ega teeni no siis ongi kohe pahandus majas.

N.ö. kultuurilised ja õpitavad lahendid ei lähe asja olemuseni vaid kraabivad pisut pealispinda vaid. Õppida võib vaid seda et teatud juhtudel ei ole vägivald otstarbekas ja et see ei ole lahendite arsenali hulgas ühe tööriistana. Seda aga vist päriselt õpetada ei ole võimalik kuna see on kusagil sügaval loomuses igal inimesel ja kasvõi hädakaitseseisundis vulpsab sealt välja ikka. Kui vägivald on kõrvaldatud tööriistade või lahendite loetelust siis muutub inimene väga kaitsetuks teiste vägivalla suhtes ja väga sõltuvaks spetsiifilistest organisatsioonidest ühiskonnas, mis aga sugugi igalepoole ei jõua. Alternatiivid? Kui neid on. Vähendada ohvrigruppe on ju tore…aga, küllap leitakse uued. Aga püüda tuleb jah seda küll.

Vägivald on väga oluline piiride markeerijana. Nii isiksuse, omandi kui ka kogukonna ja selle gruppide piiride markeerija. Piirid on ju jõu ja vägivallajooned kus läheb kergesti laskmiseks. Piirid on aga ei midagi muud kui identiteedijooned. Seega on meie kogukondlik identiteet piiratud vägivallast ja vägivallajoontest.

Kahe terve ja austava inimese suhe mis oleks võimuvaba koostöö on küll võimalik aga see ei ole väga sage veel sest selliseid inimesi ei ole palju. Aga küll nad tulevad. 

Ka on olemas kalduvus et naiste puhul teatud käitumisviise tõlgendatakse enam haigustena mille eest mehi kinnimajja pannakse.    

Teemadering on suur ja avar. Koduvägivald, milledest nagu mehel ei olekski paslik rääkida. Õnneks olen ma üles kasvanud vägivallata kodus kus vaid lapsed vahel naapi said ja seda karistamiseks nimetati.

Naised on inglid seni kuni neil tiivad murtakse, siis hakkavad nad luua seljas landama.

Vastuseks Tordilõigule

“Mina ei oska Piibliraamatut küll kuidagi mitteohverduslikult lugeda,
tõesti ei kujuta ette.

Kui kõik oleksid muudkui ainult head ja kenad, siis jääksid hingepõhjaprobleemid ju kiipsmailingu taha ja inimese koguterviku lepitamine täiesti kõrvale.”

Mitteohverduslik lugemine tähendab seda et Jumal ei taha ohvrit. Ja kõik. Meie oleme tahtnud ja tahame ja meie poolt loodud verejanune Jumal, see kes on meie poolt loodud tahab verd. Jeesus ei olnud viimane ja täiuslik ohver, tänu kellele praegu ja ajutiselt Jumal ohvreid ei vaja. Ei, Jeesus oli meile meie ohverduslikkuse paljastaja.

Seega pigem ohvri lõpp. Ja see on lunastus et me näeme endid selliseina nagu me oleme. Nii nagu Peetrus Nelipühapäeval ütles, “teie lõite Jeesuse risti!” Ja me ei olnud siinkohal nagu Juudas kes tegi halba ettenähtud tööd, ei me tegime seda sest me ei saa teisiti ja teistmoodi, sest me on meie loomuses. 

Ei ole ühtegi võimalust ette kujutada Jumalat kes oleks samal ajal hea ja samal ajal ohvrilemb. Võimatu. Vastupidi Jumal samastab end algusest peale ohvritega nagu Abel. Tõsi VT on palju kirjakohti millede järgi Jumal sanktsioneerib ohvreid, õigustab ja nõuab aga see on meie endi ohverdamise legitimatsioon. Tõeline jumalik liin ehk nn. piibli punane niit  läheb läbi ohvrite ja mitte ohverdajate.

Need on Jeesuse enda sõnad: “et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
^{Lk 11:51}Aabeli verest kuni Sakarja vereni, kes hukati altari ja jumalakoja vahel. Jah, ma ütlen teile, see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt!”
 

Ja vea teeme kui endid sellest jälle välja loeme. Veelgi koletuslikum kui nagu Bonnke räägime et Hitler tegi sellegi teoks. Iga põlv mis ohverdamist õigustab kannab ka toitmisahela viimase lülina vastutust, ükspuha mis rahvusest või millal või kus.    

See on Jeesuse enda sõnul tema tegelik suktsessiooniliin millesse ta kuulub.

Noore kristlasena mõtlesin ma et kui vaid inimesed mõtleksid ohverduslikumalt et nad mõistaks Jeesuse kui viimase ohvri olulisust. Nüüd võib ehk mõelda et kui nad seda tõesti teeksid ja selles endi loomuse ära tunneks. Ja sellest tulenevalt enam ohverduslikult ei mõtleks ega toimiks. 

Vaata see on Jumala tall kes võtab ära maailma patu. Meie loeme kohe et tall Jumalale, mitte Jumala tall, mis viitab ju tegelikult hoopis sellele et ta on ohvriks meie käes. http://www.epl.ee/artikkel/471282

Hea artikkel mis viitab meie ikka veel kehtivale androtsentrilisusele ja nendele kes tagajärjel kannatavad ikka veel ja mõned lausa pöördumatult. “surma põhjustamine ettevaatamatuse läbi”, eufemism nagu “vastasuunavööndisse kalduminegi”.  

Aga lugege parem originaali kui minu küündimatuid heietusi:

http://books.google.ee/books?id=6Bl3Y5G1OjkC&pg=PA40&lpg=PA40&dq=non-sacrificial+reading&source=bl&ots=GJtR_86nJ8&sig=v0BFMOSeWM83yizeZrKTY9aj17c&hl=et&ei=Bhg2Sp3GGNLK_gbXw5DDCg&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=4

Pan paniscus

Kallid lugejad, olgu nüüd palun selleks valmis et ma mõneks päevaks ära kaon. Seoses kolimisega maale kus mul hetkel netti ei ole. Kui rahakott kannatab siis ehk saan varsti neti sisse. Sest ega ma ise ka taha.

Iga komm tuleb mulle otse meilile: andrus.norak@mail.ee

Nii et kirjutage ja joonistage mulle.

Jumalatus jätab su üksi

oma vabaduse orjaks

looduse krooniks

ilma krooni ja kroonijuveelita

orjama oma vabaduse orjust

Loodus ei anna lootust

loodus on tehtu loomujärgsus

meie oleme ta teinud

tema – kelle rüpest me võrsunud oleme

olgu siis juhuslikkuse või mõtestatuse läbi

aga oleme

Ja nüüd väljavõte Edgari kirjast:

“Avalik-õiguslik ringhääling Margus Allikmaa juhtimisel ei ole ka pärast eurovalimisi midagi õppinud ega millestki aru saanud. Juhtusin eile 10. juunil nägema, kuidas käsitles Aktuaalne kaamera Anders Tsahkna juhtumit. Tean seda meest küll, ta töötas ka Tallinna linnavalitsuses kui me olime koalitsioonis Reformierakonnaga. Nüüd süüdistatakse teda mõjuvõimuga kauplemises sotsiaalministeeriumis. Tsahkna võeti kinni ja korraldati ka läbiotsimine. Kesknädal ennustas neid asju tema suhtes juba selle aasta algul, nüüd ongi teoks saanud. Aga antud juhul pole asi Tsahknas vaid pigem Aktuaalse kaamera poliitilises kallutatuses. Tsahknasse puutuv oli lükatud uudistesaates kõige tagasihoidlikumale kohale, võimalikult tahapoole. Vaikiti sellest, et tegu on väljapaistva reformierakondlasega. Kas mäletate, kuidas avalik-õiguslik ringhääling lõi trummi ja pasundas Panovi, Sepa ja muude taoliste juhtumite puhul ning loomulikult ei unustatud kordagi, et tegu on keskerakondlastega. “

Kommentaar: Ühest küljest on Edgaril muidugi õigus. Teisalt meenutab säärane loogika lastevahelist kisklemist kus iga teab seda mida teine on saanud või mida teisele on lubatud. Ja tundubki et nüüd peale Jürka lahkumist on Andruse poisid langenud rünnaku alla. Midagi pidi nende vahel juhtuma et asi nii läks. Ja nüüd ei ole Andrusel enam oma Felix Edmundovitshi. Ehk mingi kulissidetagune kokkulepe Edgari ja Jüri vahel. Ja Edgar vaatab pealt ja hõõrub käsi ja nõuab et andke neile nüüd nii nagu te meie omadele andsite. Ja kaotada pole tal ju midagi. Kui Anders näiteks või kohtus süütuks osutub siis on ta parimal juhul nagu Panov aga ikkagi hullem sest teda ju meedia algusest peale säästab. Edgar käitub nagu klassi poistehierarhias see viimane kes on eelviimaseks jäänud sest tulnud on uus viimane ja kes nüüd nõuab et andke aga hagu samuti nagu mulle kunagi. Edgar viib poliitika baasinstinstinktide tasandile. Seal on ta muidugi alati olnud. Niipalju siis. Kui ma kusagil kirjutasin et ohverdamist asendab valimine, siis on siin veel palju tegureid. On meedia, kes loob tähti ja häivtab neid kõikseeaeg ja siis veel Kapo kes peamiselt hävitab ja loob siis ehk kui ta hävitada ei suuda lihtsalt.   

Ja meie vaatame seda pealt ja elame kaasa.Mõrv kui matemaatika ülesanne nagu Kelgukoertes. Ei mingit suurt traagikat enam.

See on nüüd siis pilt mitteagressiivsest olendist. Aga tulles siit ohverdava käitumise juurde tuleb vist tõdeda et see tundub olevat omasem meestele ehkki ma päris kindel ei saa selles olla. Meeste hierarhia naiste kogukond. Oli mul selline jutt kusagil. Kirikiris vist. http://www.via.ee/content/article/naiste-uhiskond-meeste-hierarhia

Ka tänane mitteohverduslikkus tundub sobituvat  paremini vasak/feministliku agendaga. Vanameister G küll selliseid seoseid otse välja ei too sest tema jaoks ohverdamine suuresti teadvustamata on, st see on midagi mida me teeme sest see tundub meile õige olevat. Kui me seda näeme siis seda ei ole ja kui me seda ei näe siis on see seal, ütleb ta. Vasakfeminism aga rõhutab teadlikkust ohverduslikkusest ja teadlikku ühiskonna marginaalidega samastumist selleks et neid aidata ja vähendada seeläbi ühiskonna julmust ja edendada häädust.

Lisateljena võib sisse tuua aga ka patriarhaalse telje. Kui me elaksime naiste kogukonnas, st kui nemad valitseksid siis oleks kõik ilmselt üsna teisiti. Kuna naised reeglina nii hierahiliselt ei mõtle. Näiteks aga võiks võtta meie lähisugulased shimpansid ja nende alaliigi bonobod. Bonobode juures ei ole siiani täheldatud agressiivset käitumist. Seda asendab seksuaalne käitumine kui nii võib öelda.

Olen bonobodest lugenud juba ammu aga üks eilane vestlus jälle mõtted nendele viis. Ja siis on mul veel tore sõber loomaaias kes neist juba ammu vaimustus. Mina püüan erapooletult ja kiretult võtta. Shimpansid on väga patriarhaalsed ja territoorimiteadlikud ja kesksed ja meie elu ehk sotsiaalne struktuur on nendega ehk pehmelt öeldes pisut sarnane. Bonobod on aga midagi mida ehedalt inimkultuurides ei ole. Kuna inimene on mimeetline oles ja pole vist meil selliseid enklaave kus see võimalik oleks. Puhast naistevalitsust ei ole. Neil aga on, valitseb emaste grupp ja sex on suhteliselt vaba(väga vaba). Seega on ka omandisuhted ilmselt väga erinevad. Kuivõrd aga noid üldse võrrelda saab? Iga mehe laps võib olla sinu laps sest see ei ole nende poolse vabasexi tõttu kontrollitav ja igaks juhuks isased suhtuvad kõikidesse hõimu järglastesse sarnaselt hästi. Ühiskond millel on naiste grupi valitsus igal juhul väga erinevaid tagajärgi annab, see on selge.

Paljudele patriarhaalsetele imetajatele on aga omane et uus isane valitseja tapab senised kutsikad. Lõvidel on see nii ja sageli ka inimestel. Näiteks või Petlemma lapsetapp Heroodese poolt mis oli ka kaugelt võrreldav ju. Ja see et kõik teised järglased kägistati sel ööl kui üks poeg neist uueks sultaniks sai. Üsnagi omane ajaloos. Siit veel pisut arutlemist ja kaugel ei ole ka hüpoteesi püstitus et 1) inimesed peaks olema võimelised sarnaseks ühiskonnaks nagu nood bonobod. 2) ohverduslik käitumine on enam omane androtsentrilisele ilmapildile mis senini inimeste ilmas üsnagi süveräänselt valitseb.    

Meestele on aga nimelt nende hierarhilise mõtlemise tõttu pidevalt vaenlasi vaja, pidevalt ja lakkamatult nii nagu maajade jumalustele, iga päev paar südant. Sest nad jumalustest loomulikult samamoodi mõtlevad nagu iseendist. Muidu nende universum laguneb ja nad ise kiduma jäävad kui nad ei saa endid positsioneerida hierarhiates. Ja ega see eaga muutu vaid pälvimushierahiad muutuvad ja spetsifitseeruvad vaid. Ja rivaliteete ikka pärandada püütakse nagu Tões ja Õiguses. Ehkki enamjaolt ebaõnnestunult või ütleme teisiti et sotsiaalne surve on meil liiga nõrk. Kui ikka kõik nõuavad et sa pead oma vanaisa eest kätte maksma, küllap sa siis maksadki. Meil on surve nõrk.  

Vanad erudiidid näiteks tulistavad harva ja suurte mürskudega, nagu näiteks raamatutega. Ja hierahiad on veel vaid kaude tajutavad aga nad on siiski kusagil taamal seal olemas. 

Naised on sotsiaalsed, igal juhul sotsiaalsemad. Mina tundun et ka eaga enam naiste maailma poole kaldun sest seal on nagu midagi püsivamat, mulle tundub. Enam suhetele kui valitsemisele. Ja seda enam et mul selget ja ühest organisatsiooni hetkel ei ole millega ma end väga üheselt samastuksin. Ja tea kas enam tahakski. Kui oled kord ametkondlikud prillid eest võtt siis näed et täitsa hea ilus selge vaade. Inimesed on ju kõik head ja kenad ainult et üheskoos eriti meeste ja ametkondlastena nad julmaks kätte ja veidraks lähevad. Siis ei oska nagu enam nondega suuremat peale hakata. Ja seda veidram kui sinna miskit armastuse juttu veel kõrvale aetakse.

Teisisõnu on nüüd primaatide juurest leitud mingi alternatiiv, mingi võimalus mis võiks ju ehk ka inimeste maailmas….. või siis et vähemasti peaks ka inimesed teistsuguseks ühiskondlikuks korralduseks võimelised olema ehk sarnasteks nagu bonobod. Ka religioon on tegelikult oma ohverduslikul kujul üsna lootusetult ja ainuomaselt meesteasi. Eriti muidugi oma ohverdusliku lugemise kujul. Mitteohverduslik lugemine annab aga võimaluse kõigile inimestele ja kogu loodule. Selles mõttes on neil soolistel/eklesioloogilistel fundamentalistidel muidugi õigus et lase naine sauna, tahab veel lavale ka. Et see ametisse laskmine on vaid suure asja väike algus. Ja ega siin neil muud teha annagi kui pidada raskeid tõrjelahinguid ja lõpp on ikka vääramatult üks ja seesama. Kristluse inimeseloomise protsess seega jätkub ehkki kohati tundub et Rootsis juba aset leidva homopaaride õnnistamisega on see va humanismus mida kristlus kaasa on toonud ja jätkuvalt toob muutunud iseenda vastandiks. Elik absurdiks.   http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=23911439

Ja see millele rõhutakse ehk truudus on üsna vastuolus bonobode vaatega. Truudus tuleb ikka kiivusest ja omanditundest ennekõike, mis minu arust on seotud traditsioonilise patriarhaalsusega. St ma arvan et Rootsi inimestel ei õnnestu sedamoodi bonobode mudelit jäljendada.    

Tundub et lääne ühiskonna areng läheb praegu bonobode suunas. Aga on palju vaeseid ja ehedalt ja animaalselt ohverduslik/patriarhaalseid hõime kes meid ilmselt varsti üle võtavad nii nagu meie kord Ameerika. Sest meie jaoks oli see ju “tühi” maa. Eks ole meiegi maa na tühjavõitu. Nende jaoks vähemalt. Ja kui bonobod kohtuvad shimpansidega, ehk kui seda jõge vahel ei oleks, siis juhtuks teadagi mis, neile näidataks tükkis nende vabaseksi ja naistevalitsusega kiiresti koht kätte. Ja sotsiaalne eksperiment lõpetataks ära. Meestele on ikka vaenlasi vaja ja kui neid enam loomariigist võtta pole ehk siis alfa kentaurilt? 

Vaid mitteohverduslik lugemine teeb asja teiseks ja sootuks erinevaks ja annab viimaks võimaluse ka senistele survatutele, keda valereligiooni nimel ahistatud on ja ikka ahistatakse. Aga sedagi suhtumist/lugemist/sotsiaalset eksperimenti vist väga pikalt viljeleda ei anna.

 http://books.google.ee/books?id=oW64qjzGv-AC&dq=bonobo&printsec=frontcover&source=bl&ots=Kk5ETex65o&sig=-PkTm6leP8t8eG8pP4DwS9ao6Ps&hl=et&ei=1KM0St2cCNyNsAa3×4y8CQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=13

 http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2004/laird/david%2520eppstein%2520pictures/Bonobo(davideppstein).jpg&imgrefurl=http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2004/laird/Social%2520Organization.htm&usg=__Vumu9AQBbh6FsUXHbZe5Sbr087g=&h=672&w=448&sz=44&hl=et&start=5&um=1&tbnid=jCMctvFU_V6dnM:&tbnh=138&tbnw=92&prev=/images%3Fq%3Dbonobo%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DX%26um%3D1

 

Vastus La-le

 

 

 

 

 

Ilusad inimesed

 

Vahel tunnen oma vennas

ära hoopis iseennast.

Ma ei tea kas minus vend

 tunneb ära iseend.

 

 

 

 

Vahel oma väikses ões

taban ära suure tõe.

Suguvõsa juuri vilju,

muudkui kasvab tasahilju.

Sellest vestab mulle sõsar,

suur on meie suguvõsa.

Kui ma vaatan oma isa

siis mul tuleb silma pisar.

Ta on vana väsinud,

on elu teda räsinud.

 

Aga minu kallis ema

vananagi on nii kena.

 

Sa tõlkisisd Girardi.

Palun ütle, kas pole nõnda, et hakitakse ja lõigutakse ja jäetakse Piiblist alles see mis sobib.
Vastavalt ajale. Inimesele.
Ja lõppeks: sobib kõik.

Girard mainis(loodan, et taas ei eksi), et kuskil UT-s ei räägi Jeesus enese ohverdamisest.
Aga Pühal Õhutsöömaajal ütleb ta selgesti: et see on veri mis teie eest valatakse ja ihu mis antakse.
Ja Keetsemani aias palus ta: et see karikas mööda läheks.
Ja seda Ta ütles: et hea karjane jätab oma elu lammaste eest.
Ja palju muudki.

Kui inimene usub Kolmainsusesse, siis ta usub ka seda, et ristil oli Jumal.
Ja sõimes oli Jumal.

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17510612&categoryID=9738762&ndate=1195779594&com=1&s=1&no=60360

Vastuseks: Esiti et milline piiblivaade meil on. Kui see on selline koraanlik vaade kus Piibel on paberist paavst n.ö. siis muidugi on see omaette argument et usume Piibelt. Aga piibel on väga rikas raamat ja pole ma kunagi kuulnud et keegi ükspuha kui piibliusuline jutlusteks näiteks kirjakohast:

^{Ps 137:9}Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.

Nii et piibel piibliks. Mina olen selles piibli asjas luterlisel seisukohal et piibel on häll, milles magab Jeesuslapsuke või sõim. St et ma ei usu raamatu jumalikkust või igasugusest kriitikast ülalpool olekut. Otse vastupidi ma arvan et Piibli mitteohverduslik lugemine on väga oluline. Piiblis on kaks selget liini, esimene on ohverdajate liin kes otse loomulikult Jumalaga omi tegusid sanktsioneerivad ja on teine liin mis on mitteohverduslik lugemine mille kohaselt Jumala samastub ohverdatavatega ehk ohverduslikkuse ohvritega. Aabelist alates ja Jeesuse endi sõnade kohaselt.

“et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.”

Vastavalt sellele kirjakohale asetab Jeesus end selgesti ohverdatute suktsessiooni. Ja nõnda mina ka. Loomulikult küsib siiras otsija seda kuidas julma jumalat heaga lepitada ja just siinkoal tehakse igast imetrikke aga ei saada sellega ikka hakkama. Ja siit sünnibki silmakirjalikkus, see et pealtnäha ollakse nagu natuke hea sest Pühakiri nagu nõuab seda aga kui see kohe ei tööta siis võetakse kohe ka teised ja vähe vingemad abinõud tarvitusele, nagu kahuripaadid ja armeed ja nõnda tänini välja. Et jutlustakse kadunud pojast aga kui too poeg ukse taga kopsib siis on parasjagu muud tegemist. Otsitakse välja leping mis on pojaga tehtud siis kui ta allesminema hakkas. Vastus on elementaarne ja lihtne  -julm jumal on hea ehk tegeliku jumalaga ühildamatu ja ei ole olemas sellist trikki mis neid ühitaks. Kui me aga Piibli jumalaks kuulutame siis peame me neid ühitama ehkki see võimatu on.

On vaid üks ja hea Jumal, kes on alati hea olnud ja see on inimeste julmus mis on end VT-s püüdnud Jumalaga õigustada. Ja niisama lihtne see ongi ja täna on see sama lihtne nagu toona ja 5000 a tagasi. Ja selline suhtumine tänini püüab ametkondlikku (kiriklikku) egoismi ülemaks seada kui armastuse käsku.    

Vaat nii ma vastakski. Süü ja häbi jutt eile väljendas mu enda segadust kes ma alles otsin ja püüan otsi kokku viia. Mulle on see häbi kui “olemissüü” kontsept uus ja ma ei oska sellega suuremat veel peale hakata. Minu jaoks on süü nõnda kaheks jaotatud, üldiseks kollektiivseks ehk traditsiooniliseks süüks ja siis isiklikuks olemissüüks ehk häbiks. Pole veel aru saanud sellest. Mulle mu senine arusaam enam meeldis mis rääkis häbist kui kollektiivsest õiguse kandjast ja häbitundest kui selle vastu rikkumisest ja süü kui isiklik individuaalne Jumala või tema koodeksiga silmitsi seismine. Nii et uurime ja arutame alles.

Just selles mõttes ma eile kirjutasingi et kõigealt oli patt häbi selle pärast et teie/meie lõite/lõime Jumala risti. Oops, valesti läks seekord aga mis sa teed kui sa hing kogu ja kõikseeaeg ohverdad, marginaliseerid, ostrakeerid, viktimiseerid siis mõni ime et vahel ka jumal sekka satub. Kui puid raiutakse siis laastud n.ö. lendavad. Ja selles osas ei ole ju tänini midagi muutunud sest needsamad head sõnad/terminid töötavad ju täna samamoodi edasi olgu siis ilmalikus või usulises sfääris. Jeesus tuligi meile näitama seda millised me oleme et me häbi tunneks ja saaksime haaratud headuse/armastuse mimeesisest ja siis ehk…me enam ei ohverda.

Mina väidan et Pk mitteohverduslik lugemine on ainuke mis selle vastuolu pahajumala ja heajumala vahel ära lahendab ühe Heajumala kasuks

Suur osa aga eilsest jutust oli lihtsalt netileidude jagamine.  Ja Vahur Afanasjev mind üles haipis mis klikkide arvu tavalisega võrreldes mitmekordseks tõstis. http://afanasjev.blogspot.com/

Aga see läheb üle. Aga ma arvan et nood astmed on paljudele põnevad, Kohlbergid, Piaget-d jt. Nii et siin tuleb tsitaate ja linkisid: 
 http://et.wikipedia.org/wiki/Usulise_arengu_astmed

http://video.ut.ee/usundilugu2/02usundilugu_files/Default.htm#nopreload=1

Moraaliteooria klassik Lawrence Kohlberg seostas moraalset arengut intellektuaalse arenguga ja jaotas moraalse arengu kuuele astmele. Kaht esimest astet nimetas ta eelkonventsionaalseks, teist kahte konventsionaalseks ja viiendat-kuuendat postkonventsionaalseks.

Karistuse ja karistuse vältimise mudel seostub eelkonventsionaalsusega, mis on moraalse arengu kõige madalam aste ja iseloomustab näiteks väikelapsi. Kui tegemist on täiskasvanutega, siis väga algeliste isenditega. Eelkonventsionaalne moraal on kas täielik nullmoraal, see tähendab kuuletumine vaid autoriteedile ja hirm karistuse ees, või siis naiivne, egoistlik orientatsioon: õige on see, mis rahuldab minu vajadusi. Sellesse astmesse kuuluvad veel käitumismudelid kaup kauba vastu, igasugused sobingud ja vahetused sina mulle, mina sulle stiilis jne. Mingeid kõrgemaid, üldkehtivaid kokkuleppeid ei teata ega tunnustata.

Moraalse arengu astet saab tuvastada küsides, missuguseid argumente kasutab inimene oma tegu õigustades.

Konventsionaalne moraal sätestab, et käituda tuleb nii või teisiti, sest mingid ühiskondlikud kokkulepped kehtivad igas olukorras. Samas ei analüüsita nende kokkulepete sisu, need lihtsalt kehtivad. Näiteks et makstakse makse või et peetakse lubadustest kinni. See on ka üldlevinud moraalse arengu tase. Enamik inimesi sellest kõrgemale ei tõuse ja selline arengutase tagab ühiskonna normaalse toimimise.

Postkonventsionaalne moraal toetub inimese sisemistele veendumustele, näiteks ei varasta sellise moraaliga inimene isegi siis, kui grupinorm lubab, ka äärmuslikus olukorras. Samas teadvustab inimene, et moraalinormides on olemas suhtelisus ja lepingulisuse moment.

Nüüd võiks muidugi küsida, kas ma väidan, et kogu eesti rahvas on oma arengus alles lapsekingades. Ilmselt mitte, kuid eelkonventsionaalne karistuse ja karistuse vältimise moraal näib meil mingitel põhjustel valdavat. Eesti rahva enamik on moraalselt lapsemeelne, kui viisakalt väljenduda.