Minu vaimulik elulugu IV Kirjandus

Ja raamatud, millised raamatud, millised kirjad maailmale. Lugenud olin ma palju ja vaieldamatult on mitmeid raamatuid mis on väga sügava jälje jätnud. Too esimene piibel aastast 1779. Siis kinkis Gustav mulle Kõpu tõlkes Uue Testamendi, mida ma Normas töötades lugesin. Panin Testamendi sahtlisse ja kui ülemus tuli siis lükkasin sahtli koos raamatuga kinni. Mäletan toonast mõtet et sellist raamatut välja mõelda oleks veelgi suurem ime kui et see kõik tõesti niimoodi oli. Ja segadust siis kui ma Markuse evangeeliumit lugema hakkasin. Et kas on tegemist mingi veaga. Oleks nagu seesama jutt aga päriselt ikka ei ole ka. Sealt edasi tuli juba Merepiibel ehk pisike sinine täispiibel. Paljassaares lugesin seda mitu aastat järjest. Muust kirjandusest tuleks nimetada Watchman Nee “Loomulikku Usuelu”, mis tegi usu olemuse ratsionaalselt mõistetavaks. Ja siis veel see hiigelhulk Haginit ja muud usukirjandust. Kõvaks sõnaks oli Hagini “Uskliku meelevald”. Igal juhul mõjus too kirjandus toona kehutavalt ja mitte üksi usku kehutavalt vaid kindlasti ka enesehinnangut kehutavalt. Siis tulid Püha Frantsiskuse lillekesed. Ja Kempise. “Kristuse jälgedes” ja Bunyani “Ristiinimese palverännak”. Ja isegi väikesed simplistlikkud traktaadid ei tundunud toona simplistlikud. Enne neid raamatuid oli aga mingi Jehoova tunnistajate raamat mida klassivend oli mulle juba 7-ndas klassis näidanud. Kus olid kuhjad kolpasid  ja mingid jutud selle kohta kuidas Lissaboni kunagine maavärin oli lõpuaja märgiks. See raamat oli jube ja õõvastav. Ka tulid meelde ema kunagised jutud selle kohta kuidas sõja ajal tema koos oma emaga oli nelipühilaste koosolekul käinud ja kuidas seal olid inimesed pead vastu põrandat peksnud. Olin mingil perioodil sageli ka Pühavaimu kantseleis öövalves ja lugesin isuga sealseid raamatuid. Eriti on meelde jäänud Kagawa “Nisuiva” ja E. Stanley Jones’i Eesti ajal välja antud raamatud. Neid viimaseid pean ma tänini headeks. Seal olid ka aastakäigud “Protestantlist Ilma” ajast kui liberaalteoloogia veel uus ja põnev oli.  

Aga raamatuid tuli ka vihata, eriti halbu raamatuid ja eks teisedki tõugand mind jõudumööda sel teel takka. Raamatuid oli mul toona üsna palju kogunenud. Ja mis õige pöördumine see ikka on kui kultuurirevolutsiooni ei kaasne. Nii andsingi ma oma raamatukogu peale pöördumist Riho Kivirannale ära. Vaid selleks et see mõned aastad hiljem tagasi küsida. Toona olid populaarsed tunnistused kus inimesed rääkisid kuidas nad on oma pahadest raamatutest vabanenud. Kes oli Balzaci sarjad ära hävitanud, kes viinapitsid puruks lõhkunud jms. Ikka selleks et taeva saada. Üldiselt esindas toonane Oleviste väga ehedalt vastukultuuri, nii nagu ka luterlik kamp toona. Ainult erineval viisil ja moel. Jüri käest sai ka raamatuid, sai ka usuraamatuid. Frantsiskuse lillekesed ma tema käest saingi. Aga seal liikus toona juba ka käsikirjalikke Castanedasid ja laulutekste, nii Dylani kui ka teiste omi. Ja nii hakkasingi ma sõnaraamatu abil ka Inglise keeles lugema. Ja soome keeles. Vene keeles küll vähem. Ehk olen kuni 10 raamatut elu jooksul vene keeles läbi lugenud ja Soome keeles ehk sama palju. 

Olevistes oli oluline tunnistamine ja Effataa õhtud tavaliselt kolmest tunnistusest ja ühest evangeelsest jutlusest koosnesidki. Mingil hetkel pakuti seda võimalust ka mulle. Ja hakkama ma sain. Ometi oli just tunnistamine põhjuseks miks hakkas formeeruma ka minu vastane ühisrind. Ei olnud ma  ju siiski päris tavaline inimene vaid ikkagi nn. “kuldkala”. Tagantjärgi oli see kuldakalade õpetus ja on tänini üheks kõige ebameeldivamaks küljeks selles spiritualiteedis. Tähendas see aga seda et inimeste vahel tehti vahet. Olid tavalised inimesed ja siis tuntumad inimesed ehk “kuldkalad”, need keda eriliselt tähele pandi. Ja arvan et see oli üheks põhjuseks miks mul ka isiklik hooldaja Ülo näol oli. Ma ei tea tänini milline oli ta isiklik intsiatiiv ses osas ja milline osa oli määratusel või määramisel aga Ülost pean ma sügavalt lugu tänini. Arvata et paar aastat käisin ma mitu korda nädalas õhtuti Ülo juures söömas ja teed joomas. Ja hoidsin lisaks veel vahel nende lapsigi. Kord olin Ülo poja Siimuga kahekesi. Siim aga keeras köögi ukse lukku ja niipalju kui ma läbi jääklaasi aru sain avas ta köögi akna 9-ndal korrusel ja istus aknalauale ning hakkas aknast ajalehti välja viskama. Ega mul muud üle ei jäänud kui ukseklaas lahti võtta. Ülo oli kindlasti radikaal ja tema alandlikkus oli imetlusväärne eriti seoses selle riidlemisega mis talle vendade eriti Haljandi poolt sageli osaks sai. Ja otse loomulikult arutati sealses siseringis kuhu ma ehk ka otsapidi toona kuulusin mitmesuguseid küsimusi nagu näiteks tulevikulisi ja sedagi kellest saab Reinu järglane. Sellest siis pisut ühes kirjanduslikus sketshis mille ma siia järgnevalt üles panen ja mille ma olen nimetanud “Pärija Kalkuttast”.

Mind veetles toona kõige enam kristlik arenguõpetus. Kristlus kui progresserub arenguõpetus. Progresseeruva arengu õpetus. Ja mingit selget  õpetust tolles osas nagu ei olnud. Kui ma Hubertilt küsisin et kus siis Piiblis see tahke roog on millest Paulus räägib siis ei osanud temagi muud välja tuua kui vist Korintose kirja teist peatükki. Siis aga tuli välja üks Hagini raamat, “Kristlik kasvamine” või midagi taolist mida ma siis esmaspäeva õhtuti jõudumööda Olevistes refereerisin. Selleski oli nii et kasvamatuse osa ehk kriitika oli üsna selge aga kui jutt arengule läks siis läks ka jutt järjest segasemaks. Mingid varakiriklikud pühakud ja kontseptid aga olid ka veel kaugel ära just nimelt tänu sellele tagasilöökide õpetusele et enne õnnistust peab tulema “hinge pime öö”. Hinge pime öö aga ei meeldinud mitte. Pigem sellised progressiõpetused kus tagasilööke ei oleks. Üks vagajutt iseloomustab toonast suhtumist. Keegi rääkis õnnistusest mida ta oli kogenud mispeale vana vend kui kõige tagurliku kehastus küsinud aga kus on pisarate org sinu teel õnnistusele. Mispeale noor õnnistatu vastas et vabandust aga ma tulin teist teed. 

Ajaloo lugemine oli aga mõneti paratamatu ja eriti paeluvad olid hilisemast ajaloost lood ärkamisetest. Läänemaa ärkamine, vennastekoguduse ärkamine, Vormsi ärkamine jt. Ja kaugemalt Nelipühi ärkamine Azusa tänaval USA-s. Ärkamisest lugesime ikka selleks et ta meil ka tuleks ja oleks. Ja raamatutest veel Demos Shakarjani “Maailma kõige õnnelikumad inimesed” mida ma soome keeles lugesin ehk enam kui mingit teist raamatut. See vabakirjanduslik raamatute jada kestis mu elus kuni aastani 1994. Teisisõnu lugesin ma USA-s õppides läbi kogu sealse äratuskirjanduse ja jõudsin tõdemuseni et see ei anna mulle suurt midagi. Teiste kogemustest lugemine ei too kaasa vastavaid või analoogseid kogemusi minu elus. Mis oli tervendav tõdemus millele jõuda.

Ja umbes sarnaselt suhtun ma sellisesse kirjandusse ka täna. Ja siis veel Du Blessise raamat karismaatiline ärkamise levikust väljaspoole nelipühakiriku piire. Lisaks kirjandusele olid vähemalt  sama olulised ka külalised keda hakkas siis 80-ndatel juba vaikselt siiapoole tilkuma. Tulid nad aga ennekõike Hiiu saarelt. Teddy Tüüri on juba mainitud. Lisaks temale aga ka Uudo Veevo kes oli üks säravate silmadega mees. Tema oli omal usurännakul jõudnud üsna iseseisvalt Scoffieldi piiblini ja dispensatsionalismini ja mõni ime et see õpetus ja piibel tundus talle ja mullegi imelihtsa lahendusena teatud piiblitõlgendamise probleemidele ja kasvõi evolutsiooni ja kreatsionismi lepitamisel.

ja Püha Augustinuse pihtimused. Ühel raamatul oli aga eriline osa. Olin kord süstamatkal Liu sadamast ja jõudsin õhtuks Heinlaiule kus hakkas peale kohutav pool ööd kestnud äikesetorm. Ühtegi puud ega varjualust ei olnud. Kartsin et välk lööb alumiiniumist telgivaia ja panin oma Luteri siis telgivaia alla et seda maandada.

Minu vaimulik elulugu III Lutheran connection

Sõber Gustaviga läks nii et ega teda Olevistesse kauaks jätkunud. Ta ise oli ka mõneti pettunud et vaimsed juhid samavõrd ta aiandist saadavast huvitatud olid ja mitte üksi ta surematust hingest. Seda üheltpoolt, teisalt oli selle muutuse põhjuseks vaieldamatult Jüri mõju. Jüri suhtumine sektantidesse oli irooniline, võiks vast öelda et sardooniline ja kasutada võiks siinkohal veel muidki termineid. Aga enne käisime Gustaviga veel ühel reisil, mis oli ilmselt üheks viimaseks reisiks meil kahekesi tema punase Mossega. Oli talv ja besiinipaak lekkis. Sõitsime külla oma kursusevennale Jänedalt Sulev Kübarsepale.  “On tuli tõusnud põdrakanepisse ja kraaviäärtel põlev lilla pael, nii usku lisab uude õitsemisse, mis sest et maailm juba lõikust vaeb.” Kaks kogu on ta seni välja andnud.

Gustav kasutas kütuselekke peatamiseks seebi ja palve segu ja sai seeläbi lekke pidama. Samuti andis Gustav mulle lugeda oma isa Siberi laagri mälestusi, mis oli Vene keeles aga mida sellest. Samuti tegi Gustav vahel on lähematele sõpradele väikese palga. Kusjuures ei olnud oluline kas sa olid ka Kuusalu aiandi heaks midagi teinud või mitte. Nii oli mul tublisti raskusi et õige koht ja luuk üles leida kust oma palk kätte saada. Ega must nüüd sagedast Olevistes käijat ei saanud. Siin tuli Gustav ühel päeval ja arvas et küllap sobiks mullegi pigemini Luteri kirik. Minul omal selget seisukohta ei olnud. Tegelikult aga hakkas midagi juba vaikselt formeeruma küll. Mulle nimelt tundus Oleviste õigema kohana kui toonane Pühavaimu. Ometi sain ma lähemalt seotud mõlemaga, ehk küll mõneti erinevas mõttes ja tähenduses. Kui mul oli raske siis läksin ma Olevistesse ja raske oli tavaliselt järgmisel hommikul. Otsustasin oma usurännakut ikkagi üksi käia ja lasin end Kaarli koguduse õpetajal Vaikmäel ristida. Oli kena õpetaja ja olid kenad inimesed ka Pühavaimus kus ma nüüd sageli käisin. Ja õpetaja ei olnud kitsi vaid jagas omast pakist peale armulauda suitsu. Mis oli ühest küljest küll tore aga teisalt ei sobinud minu jaoks suits usuga ikkagi hästi kokku. Joomisest rääkimata. Nii jäingi ma pikemaks ajaks kahe heinakuhja vahele. Olin ametlikult luterlane ja Pühavaimu kiriku liige. See kamp mis seal kogunes ei olnud aga üksnes vaimne vaid seal tehti ka tublisti tööd. Nimelt hakati kui ma ei eksi siis 81-l aastal Pühavaimu kiriku välisremonti tegema. Töödejuhatajaks seesama mu sõber Gustav. Alustasime paari kolmekesi. Üks vanem härra Pühavaimust, vaga ja usklik mees, siis Toomas Kaupmees, mina ja episoodiliselt veel mõned härrad. Esimeseks tööks oli tellingute püstitamine ümber välismüüri. Sealt sain jäätnud prussi tõstes endale väikese kubemesonga mis tänini alles. Töö oli raske aga palk oli hea. Tuli vana krohv haamri ja meisliga maha lüüa. Enne kui uueks krohvimiseks läks. Eriti meeldisid mulle kõrgtööd. Liiatigi maksti palka peenrahas. Kujutage ette 290-t rubla kahekümne kopikalistes. Raske palk oli, üleõlalotiga tuli järgi käia. Elu oli tore. Vahel käisin ikka ka Olevistes. Sest pidasin end usu suhtes ikkagi enam väljas- kui seespool olevaks. Tahtsin aga sisse saada. Ka Olevistes oli kenasid inimesi. Eriti on meelde jäänud Ants Veeman, Koeru mees, ehe ja tore inimene. Minu isiklikuks hooldajaks oli Ülo. Ülo oli lihtne ehitaja ja Jumala sõna elas rohkesti tema südames ja mitte ainult. See et Oleviste sidejäi  mul alles ning aitas mul siis viimaks 1982-e aasta sügisel oma asjad mõneks ajaks ühele poole saada. Läksin Olevistes eestpalvele ja peale mõningaid tagasilangusi jäin sinna üsna pikaks ajaks ka pidama, ligi kolmeks aastaks nimelt. Olles kogu selle aja samas Pühavaimu koguduse liige. Nimelt oli mu esimene 5-e aastane abielu samal aastal lõppenud ja ema surnud. Ka vana maksaviga andis tublisti tunda. Sel suvel 1982 pagesin oma koormate eest Taevaskotta, kus me Matiga uppunud noormeest jõesügavikest välja sikutasime. Tuuker sidus talle köie külge ja ütles siis et tema töö on tehtud. Perekond pani ta siis auto istmele istuma ja nii nad koju sõitsidki. Taevaskojast sain endale seljavaeva ja olin augustis pikemalt haiglas. Seal lugesin ma Dostojevski Sortse ja seal  küpses ka otsus et nüüd aitab. Tuleb seekord ilma tingimusteta kapituleeruda. Ometi läksin veel peale haiglat mitmeks nädalaks Taevaskotta. Ja siis tagasi haiglasse ja sealt Olevistesse. Suhteid oma uute sõpradega Pühavaimus ma ei katkestanud vaid eks ma püüdnud omal veidral moel neidki n.ö. otsa peale aidata.

Mäletan ühte Jõuluõhtut kahekesi Jüriga Pühavaimus. Ja ühtäkki vaadates Jüri poole näen ma et tal pisarad voolavad. Sel hetkel lõi kõik kõikuma, eriti aga minu selged kriteeriumid inimeste jagamisel usklikeks ja uskmatuteks. Emotsioonid, eriti aga pisarad on veenvad, seda enam et minu meelest oli täiesti tavaline teenistus ja õpetaja Kiivitit võib küll kõiges mitte aga liigses emotsionaalsuses kahtlustada. Oleviste lähimateks sõpradeks kujunesid Hubert ja Jaanus. Olime üsnagu lootusetud ekstremistid. Iga meist kolmest vast et mina neist kõige vähem. Lisaks veel kunagine sõber Raivo, kes oli vastu kõiki ootusi samuti Olevistes pöördunud ja samasse kohta tööle tulnud kuhu minagi peale Pühavaimu remondi lõppu. Nimelt Paljassaare Heitvete Puhastusjaama, Seal oli meid hulganisti koos, õde Sveta, vaimulik ema paljudele, ja lisaks veel terve hulk usurahvast. Kord küsis ülemus Raivolt et kes pumpade juures on ja Raivo vastas selle peale relvitukstegeva süüdimatusega et pumpade juures on inglid. Pühavaimus kamp aga kasvas ja sinna liitus mingil hetkel ka Riho Kivirand. Aga välistööd said otsa ja sisetööd olid perioodilised. Niimoodi kahe heinakuhja vahel elades ma jätkasin. Jüri kehastas üht jõu ja tõmbekeskust kus liikus põnevat kirjandust ja kus oli hulganisti vaimset vabadust, just seda mida Olevistes eriti nagu ei olnud. Seal olid aga uued ja võimsad valekausaalsusele ehitatud USA-st tulnud õpetused mida Hubert kohe tõlkima viskus. Lõin selleski töös jõudumööda kaasa ja tõlkisin ära kaks Hagini raamatud ja lisaks veel ka ühe Kenneth Copelandi raamatu. Nende raamatutega oli ju see viga et praktiseerida oli noid raske, lugemine aga tekitas igal juhul tunde  et sul nagu oleks midagi mida teistel ei ole ja millest nad ööd ega mütsi ei tea. Ei luterlased ega see mainstream osa Olevisteski kes Effataa ja noortetöö vastu oli. Tagantjärgi oli vägagi kummaline aru saada kuidas need kaks Oleviste liini üldse said koos eksisteerida. Ja ega nad saanudki. Kui väline surve ära kadus siis sai Effataa juht Rein Oleviste vanempastoriks. Rein oli kahtlemata edukas jutlustaja selles mõttes et tal õnnestus tekitada oma kuulajates ohtrasti eksistentsiaalset ebakindlust. Mäletan tänini ta jutlust kus ta küsis et kas sa oled ilma Jumalata valmis astuma kõledasse sügisöösse ja läbi pimeda pargi koju minema?Mingil perioodil oli temagi mulle vaieldamatuks autoriteediks ja eeskujuks. Ja seda seni kui ma Ameerikast tulles teda vaatama tulin ja tal minu jaoks õieti aegagi ei olnud. Sellest tuli pettumus ja vabanemine. Mina pidasin ikka isiklikke sidemeid olulisemateks kui uskkondlikke aga tema ilmselt mitte. Küllap oli tal aga toona lihtsalt kiire ja mina olin juba hoopis teisest uskkonnast. Ja ehkki ma olin uhkust täis näidata et vaat mis ma teen magistriks olen saamas, mina su usupoeg, ei osanud ta seda vist minu arvates toona vääriliselt hinnata.

Minu vaimulik elulugu II Indian connection

Terve elu olen ma silmitsi olnud inimestega kelle meelest ma peaksin tegema midagi muud kui ma teen. Õnneks on PM aeg õues ja igast mikroajalood ruulivad. Ja arvaku nad mis nad tahavad, mina koon nad ikka oma käpikuisse. Igast dotseerivad arvajad ja otsustajad.

Püüan siis selle eluloo hobuse seljas sõita ja luban lugejale .. luban selleks et ise ennast kohustada et viin selle kirjatüki siis mingile lõpetatuse astmele. Kasvõi kronoloogilises mõttes kui mitte muidu. Sest muidu pole mõtet. Olen loomupoolest rahutu ja sagedasi ümberlülitusi hindav inimene. Ja vajan abi et end fokusseerida ja distsipilineerida. 

See on nii et kui kohe kirjutama ei hakka siis ei pruugigi hakata. Muudkui mõtled et peaks ja võiks… Nii ma siis hakkasingi, kaude selleks Riho Saardilt innustust saades. Kuna tema tõsiteadlasena samast ajajärgust kirjutab siis arvan ma et mina oma puht isikliku reflektsioniga ehk mingis mõttes täiendan seda või vähemalt lisan mingi paralleeli. Noist asjust rääkisime ka Raivo-ga raadio 7-st, mis peaks siis eetrisse tulema eeloleval pühapäeval ehk täna kell 21.30 saates 7 küsimust. Eks te siis kuulake. Lisaks muidugi Huberti poolt Usumaailmas http://usumaailm.harta.ee/avaldatud Jaanuse kirjad. Kus ma ikka pääsen, see on minu maailm ja need on minu inimsed. Hubert oleks oma võimetelt kenasti võimeline ise ühe kena ajaloo komponeerima. Kas ta seda teeb ei tea. Tema aga uskkonna liikmena ei saa seda puhtobjektiivselt teha ma kardan. Allan Krolli lõputöö oli tubli katse selles suunas aga seda jäi paratamatult varjutama jäi see et ta ise seal otsapidi sees ei olnud. 

Olen praegu selleks ka emotsionaalselt vastavas ehk ütleme siis et heas seisus nagu ehk mõneti osundab ka Meeleparanduse jutt eelnevates kirjetes. Mis jäi küll lahti kirjutamata ja konspektiivseks. Arvan et seisus mis pole laita. Inimestele olen emotsionaalsel tasandil andestanud. Kõigile. Vimma ei pea. Olen mõistnud et kristlus on ennekõike suhteõpetus ja kui ta seda ei ole siis mida veel? Suhe Jumalaga, iseendaga, lähedastega, töö- ja muude kollektiividega ja kogudusega. Kurb on aga see et sina võid seina suhtes ju meelt parandada, sein aga vaikib sageli halvaendeliselt edasi. Ärge palun võtke isiklikult, Seinad ma mõtlen. Täpsemalt mõtlen ma indiividi suhet kogukonda või juriidilisse isikusse. Vahel ei muutugi midagi, oled Kaini märgi külge saanud ja pead jäämagi sellega elama. Näiteks või see et jääd kuhugi registrisse rippuma samal ajal kui sul kõik asjad juba ammu korras on.  

Tahaksin arendada lepitus, rahu ja armastuskultuuri inimeste seas. Ikka naiivne olles. Ja alata tuleb nagu ikka iseendast. Oma suhetest. Seoses ülaltooduga loodan ma ka et ma selle ilmselt nüüd siiski pikema jutuga kellegile liiga ei tee.

Minu esmane usuline huvi ei olnud aga kitsamalt võttes siiski mitte kristlik vaid seotud mu lapsepõlve ühe unistuste maa Indiaga. See tuli läbi inimeste ja raamatute nagu ikka. Esmaseks huvi äratajaks oli kui ma ei eksi 67 või 68-nda aasta raamat kalender kus joogidest jutt sees oli. Vist oli tumesinine, kaas ma mõtlen. Inimestest oli ennekõike härra Vendelin. Temaga puutusin ma siis kokku kui isa mind vahel oma saunaklubisse kaasa võttis. Tema tegi saunaga seoses harjutusi kohe sealsamas. Muuseas vast paar aastat tagasi hakkas ta Metodisti kirikus käima. Olles nüüd juba väga kõrges eas. See taaskohtumine tegi väga rõõmu. Eriti rõõmustavad inimesed kelledest sa arvad et küllap nood juba surnud on. Aga ei ole näed. Ja siis oli mingi dok film joogidest. Joogid lubasid minu noorukimaailmas vaat et füüsilist surematust igal juhul esines kusagil väide et nad võivad elada seni kuni nad soovivad. Mis seal siis ikka keerulist mõtlesin ma toona eks ma siis soovi kui tarvis. Aga enne tuli vist mentaalsete harjutustega jõuda nn. tüüne mere või kustunud tahi seisundisse. Jeesus aga lubas et hõõguvat tahti ta ära ei kustuta.

Ja siis tuli Ilmar Soomere kel ma Jämejalas külas käisin. Tema aga hägustas mu senini mõneti ühekülgset askeetliku hathajoogalikku pilti. Mis oli igati hea. Eriti mõjuv oli ta kogu sünnieelsetest mälestustest mis pani jälle võimatut uskuma ehk seda et inimene ei sure vaid elab mingis vormis ometi ja ikka edasi. Ja siis tuli härra kes oli toona, kui ma ei eksi Tartu Spordimuuseumi direktor. Tema esindas kenasti seda mida ma ootasin ehk askeesi. Sest mul ei olnud siis kerge endaga leppida. Eks ma periooditi pruukinud mõnuaineid ja siis jälle käisin usinalt jooksmas, tasapisi koormust lisades. Ja seda seni kuni ma ümber Harku järve ära jooksin. Uut ja paremat eesmärgi ei olnud ja seega jäi jooksmine sinnapaika. Just seesama India connection juhtis mind mõneti ka järgmise connectioni ehk Lutheran connectionini. India oli aga üks mu lapsepõlve imemaid ja sinna igatsen ma tänini. Ei tea  kas saan? Ülejäänud kaheks imemaaks olid UusMeremaa ja Gröönimaa. Seal kujutasin ma end aga loetud kirjanduse mõjul nende ikestatud rahvaste vabastajana ette. Et lähen sinna ajame Inglased, taanlased merre ja hakkabki peale imeline uus elu kus mina olen nagu Pipi isa, kuningaks Kurrunurruvuti saarel. Sest mida muud saab minu juhtimisel üldse aset leida kui õnnelik ja ilus elu. Nii et mina siis vastavalt kas maooride või eskimode juhina. Ei suutnud ma otsustada emma- kumma kasuks. Ja nii ta jäigi. India huvi oli aga ennekõike vaimne.

Nimelt tunnustas ka mu pöördunud sõber Gustav mu huvi. Täpsemalt ei olnud ta küll siis vist veel pöördunud või oli ehk juba “langenud”. Vist küll ehk juba langenud. Igal juhul rääkis ta mulle mehest kes teab sellest joogavärgist vaat et kõike või siis vähemasti väga palju. Kuna sõber Gustav oli Kuusalu aiandis oma isa alluvuses tööl siis puutus ta kokku ka sealse kirikumehe Jüriga. Ja Jüri too mees oligi. Lisaks muule töötas ta toona ka Botaanikaaia katlakütjana. Ega Jürigi just mingit askeetlikku ideaali esindanud. Ja ega ma isegi seda elanud muidu kui lühikeste perioodide kaupa. Aga ikka pidasin ma ma seda õigeks asjaks. Esimene kohtumine oli siis Botaanikaaias. Oli kevad lumi oli veel maas. Ja Jürile võib arvata et tegin ma hirmsasti nalja. Ega ma vestlusest endast suuremat mäleta muud kui lõputõdemusi katlamaja ees enne kui me bussi peale läksime. “Et tead, nende joogidega on nii et mõned jah ei sexi aga teised pumpavad mis kole ja siis on veel kõige kõvemad mehed, kes lasevad seemne välja aga siis imevad sama teed tagasi sisse “, sõnas Jüri kohtumise lõpetuseks.Vaat see oli pähkel ja pani mõtlema. Sellest ajast peale jäime suhtlema ja nõnda kuni Jüri surmani välja. Mul on ehk õnn ja eesõigus end mingis mõttes Jüri õpilaseks pidada. Õpilasi oli tal aga palju.

Minu vaimulik elulugu I

Olen viimasel ajal sageli sattunud lugema igasuguseid vaimseid ajalugusid. Minu põlvkond on lihtsalt mures selle üle “millise näoga” ajalukku jääda. Ja oluline seegi millist vaatepunkti valida. On n.ö. seestpoolt kirjutatud ajalood, need ei ütle väljaspoolsetele suuremat  ja on veel ka väljaspoolt kerge irooniaga kirjutatud ajalood mis on ju ka ehk kirjutatud teadlaste ja sageli ka kirikuinimeste poolt. Sisemistel ajalugudel on üks (mitu) üldist viga. Nimelt kuna uskumine  ju käibetõena tähendabki soovitava ja tegelikkuse segiajamist siis kannatavad eriti just säärased seestpoolt kirjutatud elulood peamiselt just selle haiguse all – et ajavad lootusetult segi soovitava ja teglikkuse. Ja dendentsiks on neis ikka teatud kallutatus heauskuse suhtes eriti aga selles osas mis puudutab kirjutajat ennast. Endakohane idealiseerimine.  Välispidistel ajalugudel jääb aga usuasi ise varjatuks ja kirjutaja enda seisukoht jääbki n.ö. isiklikuks asjaks millest ei täi ega sünni rääkida. Ei selgu sedagi kas inimene ise on olnud asja sees või lihtsalt arglikult üle aia piidlemas käinud.  Mõtlen siinkohal Riho Saardi kirjutisi aga ka näiteks Usumaailmas avaldatud Jaanus Kärneri kirju. Viimane on küll väga ehe kirjutis selles mõttes et avaldamiseks need nüüd Jaanuse enda meelest mõeldud ei olnud ja avalikustati need vaid “tänu” teisele osapoolele ehk Hubert Jakobsile. Kahjuks on ta enda poole kirjadest avaldamata jätnud.  Jaanus kirjutab aga hoolimata oma geograafilisest kaugusest ikka enamjaolt seestpoolt. Ma ei tea ehk suudan ma olla korraga nii sees- kui ka väljaspool. Vaevalt aga proovime siiski.

Usuline huvi tekkis mul üsna vara ja nagu ma olen rääkinud ja kirjutanud varemgi siis oli selles osas instrumentaalseks minu isa võõrasema Helmi (Mikkelsaar). Tema rääkis mulle väikese poisina Jumalast ja sellest kuidas vahel “Noa Laev” taevas oli.  See ennustas Helmi sõnul ilmamuutust.  Sealsamas isa võõrasema kõrvalmajas Rõõmu tänaval elas ka keegi suur paha poiss. Mind hoiatatati ikka et kui sa sõna ei kuula siis tuleb minust samasugune. Pahaks pandi talle toona eriti seda et ta ühele teisele naabrile, lihtsameelsele Milvile, oli kuuse otsast pähe sülitanud. Tema nimi oli Rein Mets. 

Vahel käsime isaga tema tädil Sutlepas külas. Seal on tee ääres palvemaja. Ja vahel ennäe olid seal tuled põlemas või suvel koguni inimesed kes maja ees toimetasid, ilmselt peale või enne koosolekut. Järelikult olid olemas inimesed kes neid maju külastasid, ehk nood keda võiks usklikeks nimetada. Järelikult olid sellised inimesed olemas. Ja järelikult tuli ka minul kui inimesel inimeste maailmas varem või hiljem aru saada ja välja uurida kes need inimesed sellised on ja mis inimesed nad ülepea on. Need inimesed kes nendes isevärki majades käivad mida palvemajadeks ja kirkuteks nimetatakse. Peamised kaks elementi inimesed ja majad olid olemas. Minu suhet neisse aga siis veel ei olnud. Aga ma teadsin et see tuleb.

See on lihtsalt sarnane ja võrreldav geograafiaga. Ega valged laigud kaardil inimesele enne rahu anna kui ta seal on ära käinud. Nõnda ka sotsiaalses maailmas, tuleb aru saada ja avastada kes on inimesed ja milliseid maailmu üldse olemas on. Vahel veel kohtusime mõnede inimestega kelle kohta kas ema või isa hiljem ütlesid et need olid usklikud. Kuidagi puhtad ja leebed tundusid nad. Tundelised ja heatahtlikud. Millegipärast assotsieerus mul usklikega palju lilli ja tikandeid. Ilmselt olid nende piiblid sageli ise tehtud ja kaunisti tikitud kaante vahel.  Ja küllap olid neil ka suured lilleaiad. Ja pallargooniumid aknalaual. Ja Jorjenid peenral. Üldine mulje jäi vaieldamatult hea ja seoses sellega ka uudishimu suurenes. Aga aega pidi veel minema. Läänemaal on hiljemgi käidud ja mingeid relikte on seal vabakiriklikust subkultuurist tänini. Näiteks või see kuidas õed/vennad laua äärde istudes esimese asjana oma pitsid demonstratiivselt tagurpidi keeravad. Et oleks selge.

Esimene suur katse asjasse selgust saada oli püüd leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette. Ja julgus muudkui kasvab. Nagu võllas kõrbes, nagu öeldud. Ja eriti siis kui sa oled 13 ja oled just pudeli veini ära joonud ja kui sul veel kaasosaline kaasas, kelleks on su oma kauge sugulane. Kes on samuti veini joonud ja pugistab julgustavalt naerda. Ja enneäe üks väike ruut vasakul all nurgas loksub ja on näha et väikesed naelad on kuhugi kadunud mis peaksid ruutu paigal hoidma. Nagu lõks, moraalne hiirelõks kuhu sa lihtsalt pead sisse ronima. Aga juustutükk on kiriku sees. Ja natuke loksutamist ja ruut langebki sissepoole. Sealt saab käe sisse panna ja akna haagid lahti teha. Ja ongi aken lahti. Ja oledki sa kirikus sees. Enne käid aga ühest piirist üle, milleks on aknalaud. Nähtamatust aga väga tuntavast piirist siiski. Moraalsest piirist. Et tead küll et teed lubamatut aga teed siiski. Sest põnevus on suurem kui kõik muud tunded, sel hetkel. Ja soob end ületada, soov ületada oma süümet ja asi ära teha.

Tunne sees on aga nagu muuseumis. Ja palju huvitavaid asju on seal ka. Ja palju arvata ka et kalleid asju. Mind aga huvitasid Piiblid. Erinevalt kaasosalisest. Et saaks teada ometi mis raamat see selline on. Ikka see uskumus et tõde kui ta olemas üldse on siis peitub ta mingis kirjalikus tekstis. Et teda saab vähemalt kirjalikult väljendada. Ja piibleid on palju. Piiblid on virnas. Valisin kõige vanema, teadmata siis veel et see oligi esimene eestikeelene. Et saan teada ja siis veel et on kallis ka. Kaks kärbest n.ö. ühe hoobiga. Peitsin selle raamatu ära ja hakkasin seda siis salaja lugema. Ikka algusest peale ja oli küll raske. Ja suve lõpuks sain siis ehk kuhugi Kohtumõistjateni ära loetud aga palju targemaks ma ikka ei saanud. Kaevasin kile sisse mässitud raamatu talveks maasse ja proovisin järgmine suvi veel. Aga pihta ei saanud. Viisin raamatu siis linna ja müüsin Mündi tänava antikvariaadis ära. Sain 15 rubla. Lugu aga pole veel lõppenud. Aastaid hiljem kui Piibliseltsi juhatuse liikmena Jüri kirikus seda lugu jutustasin tuli õpetaja Ots selle jutu peale tagatoast ühe piibliga välja, mis oli sealtsamast Mündi tänava antikvariaadist paar kuud hiljem ostetud. Ja täiesti võimalik et see ongi seesama piibel. Siuke lugu siis.

Siis tuli Gustav, ustav sõber seltsimees ja vend, hea inimene ja kõik see mis temaga kaasas käis. Käisime Jäneda sovhoostehnikumis ühel kursusel sellel teisel katsel mis mu vanemad tegid must põllumeest põlist rikast tehes. Ei kestnud seegi kaua aga suhtlema me jäime ja kui mina juba 17-lt Trükikojas ja hiljem Normas töötasin tuli ta ikka vahel läbi. Käismime ka tema punase Mossega 403 mööda maad sõitmas.

Neilt rändudelt on meeles kogemus Pärnus, peale napsist ööd kui ärkasime autos ja oli vist esimene september ja kenad valgete sleifidega tüdrukud läksid esimesse klassi. Mina tundsin end aga neid vaadates räpase ja rikutana. Aga ükskord säras Kusti üle näo ja ütles et tead ma käisin eestpalvel. Oot mis.. .. aga eks ma läinud siis ka vaatama. Ja esimene usukogemus oli ilus, see oli ennekõike ikkagi kogemus inimestest. Inimesed olid mulle endiselt  huvitavad. Ja tundusid nad endiselt sõbralikud ja head. Valdavalt. Aga see et mind Maarja kabelis seljatagant ka altari ette suruti, võiks vast isegi öelda et lükati nüüd kõige kenam ei olnud. Aga käisin kah ära. Ja palvetati mu eest. Ja nagu me kõik toona ja nüüdki otsime me kogemusi mida aga ei pruugi tulla ja mida me ei pruugigi saada. Ja järgmisel hommikul on tunne et vaatame kas see eelmise õhtu kogemus veel kestab ja et vaatame ja proovime kohe järgi kas see mind millegi eest hoiab ka või ei. Ei hoidnud millegi eest. Ikka sai suitsu teha ja hiljem ka alkoholi pruukida. Keegi ei keelanud peale omaenda süüme nagu ennegi.

Midagi aga sa ju ikka saad. Kui suga miskit riitust läbi viiakse. Kas sa selle peale hakkad mingid tahte mördiga seotud moraalset ehitist ehitama või mitte see oleneb aga sust endast ja su seotuse astmest usukogukonnaga. Ja kui ei hakka siis oled endiselt sama vaba ja keegi sind kinni ei hoia.

Aga kas see kogemus on nüüd see mis olema peab või peame me ootame teist ja uut ja paremat… ja vägevamat. See Johannese küsimus vaevab meid ikka. Kas ma olen nüüd õieti päästetud? Kas ma olen üldse päästetud? Kas ma olen päästmisel või päästmise teel nagu sõnastaks selle ehk teised usuliikumised kes sellist kontrasteerivat ajakontsepti ei pruugi. Kas ma olen nüüd Püha Vaimuga ristitud? Püha Vaimuga ristitud sai aga karismaatilises usugrupis aga see tuli hiljem. Kindlust aga iseenda kogemustes ei tulnudki. Väike kahtlus enda suhtes. Kahtlus on aga usu vaenalne. 

Või kas peame me midagi muud või kedagi teist ootama? Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees Teddy Tüür nimeks ja ütles et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud. Esimene usuelu faas oli ehe ja puhas. Ja väikesed Frank Mangsi kollased raamatud tundusid sarnased. Puhtad ja ilusad, suured “ei” ütlemise raamatud tundusid nad, kus veel tantsimise küsimus oluline ja püsti oli. Vastus oli geniaalselt lihtne, aga vaid siis kui Jeesus sinuga kaasa tuleb. Teada oli aga et ega ta tule. Nii et siis tantsid üksi või tantsib siis ehk keegi teine sinuga. Nii nagu see allakäigutrepp sõber Jaanus Merikülli esituses kõlas. Et kõigepealt rahvatants, ja siis peotants ja viimaks tantsib juba üks must mees sinuga. Ei, seda küll ei tahaks. Kui siis ikka Jeesusega……………

Meeleparanduse dimensioonid

Esimene telg oleks Jumala ja inimese suhe. See on kõige lihtsam mõneti, teisalt aga ehk kõige raskem. Enda sättimine õigesse vahekorda ja suhtesse Jumalaga. Tuleb eristada emotsionaalset ja juriidilist tasandit siinkohal.

Paratamatult siseneb juba siin ka kogukond sest ei ole olemas täiesti kogukonna välist inimese suhet Jumalaga. Sest ei ole olemas ka täiesti kogukonna välist inimest ega täiesti kogukonna välist Jumalat.

Inimene inimene telg. Siinkohal annab palju ära teha, ehk annab teisisõnu nii palju kui sinust oleneb soovi korral teha. Leppida ma  mõtlen. Just. Siinkohal olen ma ehk suuremalt jaolt teinud.

Jumalaga on ka korras. Kõige raskem on suhe kogukonnaga sest iniviididena on needsamad inimesed kellega sul nagu kõik korras oleks ümber ümmarguse laua istudes nagu sootuks teistsugused olendid ja käituvad erinevalt ja eritavad erinevaid otsuseid. Kogukond nagu väljendaks juriidilist külge või igatahes midagi enamat kui emotsionaalne tasand.

Ja siis suhe iseendaga. Oma ihuga täpsemalt. Ka siin on suhe keerukas. Meie ihu käitub suuresti nagu meie alateadvus soovib ja tahab ehk tal on oma tahe ja soovid ja kihud ja mida me ülateadvus ka ei arvaks kuhugimaani allub ta…… ja kuhugimaani on muidugi ülateadvus võimeline ka allutama.

Ja siis kõik koos üheskoos Jumala ees.

Et lihtsalt sõna  sekka öelda selles jutus ja diskussioonis ärkamise üle. Igal juhul oleks see enda enam vähem õige olemisest hoolimata totaalselt valeks tunnistamine sest…. ligiolu on lihtsalt nii võimas.

Tegelikult on need siis ära markeeritud küsimused ühe kergelt pruugitava sõna suhtes. ET võiks teha või tabeli ja siis süsteemselt ette võtta Oma Jumal; oma ihu; oma lähedased -naine, lapsed; oma töökollektiiv; oma ligimesed; oma kogudus. Ja seda kõike nii emotsionaalsel kui ka teisel (juriidilisel) tasandil selleks et – meeleprandusel ei ole ettelubatud tasu, seega siis ikka Jumala pärast tuleb meelt parandada ja enda pärast ka muidugi. Meeleprandus on eesmärk iseeneses, on soov oma tundlikkuks muutunud süüme kohaselt elada. Kätkeb sellisena elati endas askeesi ja loobumist veelgi parem aga positiivseid ja lepituslikke ning proaktiivseid tegusid.

Kevadet on õhus

http://www.youtube.com/watch?v=RwPvt96wt2w&NR=1

http://www.youtube.com/watch?v=kVFdAJRVm94&feature=channel

Vara läheb valgeks ja lindude hommikulaul on muutunud rõõmsamaks. Eks neil hakka veri vemmeldama juba, ma arvan. Mu elus on palju ilusat. Liiga palju et mingite kibestunud ättidega võidelda kes omas jõudeelus nagu keskaegsed rüütlid risteedel jõlguvad ja ootavad vaid et saaks kellegiga piike ristata. Need õppetunnid mida sellest õppida on õpitud. Kasvõi seda kuis rivaliteet pimestab absoluutselt teise inimese positiivsuse suhtes ja sunnib nägema vaid seda külge mille ta ise sulle ette keerab. Olgu see siis parem teine põsk, see külg, saagu su kurjus selle läbi kahekordseks et sa ka seda põske lööd. Ja vahel tuleb lihtsalt vaikida ja ära minna sest kui teine pulbitseb ja üle ajab omast pakatavast kurjusest siis hakkab ta ühe koha peal hüppama ja vahutama juba su varju ja jälge nähes, muust rääkimata.

Las nad konutavad seal siis peale edasi. Mis mind jätkuvalt paelub on rahukultuur, veelgi enam aga oleks see armastuse kultuur.  Sest mida on  kristlus muud kui suhteõpetus. Mõned õpivad seda kergemini mõned raskemalt, enamus aga ei õpigi. Ikka toimleme me oma baasinstinktide tasandil milleks on agressiivsus ja hirm ja kontrollisegune armastus ehk ka mõne üksiku vastu. Aga siin on üks suur takistus see et su headust tõlgendatakse vaid nõrkusena. Ja see ei meeldi meile. Mulle ka ei meeldi. Aga midagi ei ole teha, see on paratamatu selles maailmas mis räägib peamiselt kehakeeles ja kurjuse keeles. Kristlasel ei ole siin muud võimalust kui põske keerata. Mina hakkan alles saama nii tugevaks et ilma silmis rahulikult kaotajaks jääda. Ja ega siin vahet ole kas kristliku ilma või mittekristliku. Üks ilm kõik. Ja mida sa neilt teistelt ikka ootad. Mina omas naiivsuses  olen ka ikka oodanud et ükskord algab aega…. aga nüüd settib tõdemus et ega ikka ei alga küll ja pigemini klammerduvad inimesed oma seniste viha- ja kurjusetükikeste külge sest see annab neile sotsiaalses universumis gravitatsiooni ja trajektoori ja hoiab neid elus ja alles nende endi meelest.  Lahti laskmine aga tähendaks ehk seda et sind päikesesse tõmmatakse.

Ja raamatud jäävadki lahti ja pooleli ja moraalsed tulbad tasakaalustamata kuni Issand nood ise tasakaalustab. Kes nood maa peal ise ära tasakaalustab mida tal Issandaga pistmist enam on? Minus elab mingi naiivne usk et ehk ometi kunagi tuleb aeg aga ei tule. Kõik jääbki nõndasama. Ja retoorilise võttena tasakaalustatakse siin ilmas vaid konfliktide osapooled. Et ah oli neil seal midagi. Või et leppige ometi ära. Ja kedagi ei huvita et ühel oli 68% õigus ja teisel vaevalt 21%. Nii ta käib. Ja suurema ja häälekama soig jääb ikka kõlama. Ja teod räägivad valjemalt kui sõnad. Nagu eile Iraani kohta öeldi.

Aga ometi mõtleme me moraalse tasakaalu terminites ja sestap on raske ka rahu saada. Et andestus puudutaks nagu emotsionaalset külge aga õigus juriidilist külge inimsuhetes. Ja see teine külg jääb ju mingil moel ja mingiks ajaks ikka ajalukku ja kestma. Aga eks tule sellelgi minna lasta. Mis siin ikka. “Võite minu tehtud pilte üle teha; ise teate ju missuguseid; et te maha raiuks seda ma ei taha; suuri puid neid majataguseid.” (Viiding) Eks seni kuni elu tuleb neid pilte üle teha, mis meile ette antakse. Ise teame ju…….missuguseid. Ja nõndasama tehakse ka meile, meie pilti tehakse ja lastakse üle. Koerad lasevad üle. Et viimase hais ruulib ja ega mehedki suurt erinevad ole. Ikka nad omi territooriume üle lasevad. Ehk küll Girardi sõnul markeerivad kogukonnad omi territooriume ohvritega. Mis on sulatõsi. 

Ja alati on kusagil mingi Soprano kes ütleb oma viharavis käivale õele et ole hea ja ütle mulle kuidas on Prantsuse keeles et mu laps pidi ilma emata üles kasvama. Et teeb nalja või on irooniliselt kuri ja õde hakkas selle peale kohe puhisema ja ühe koha peal hüppama. See tähendab et alati on inimesi me ümber kes hea meelega apelleerivad meie halvale ja tunnevad perversset rõõmu siis kui see halb ka esile tuleb. Ja nõnda me ise ka. Need on siis nood komistuskivid Piibli keeles. Armuastjad oleks need kes meie ja meis olevale heale apelleerivad. Neid on vähe. Häid karjaseid. Mul ei olnud ühtegi siis kui mul vaja oli. Mu oma õpetaja oli surnd ja elavad ei tulnud mulle järele. Aga seda just peaks üks hea karjane tegema et läheb järele kadunud lambale. Ka siis kui too on omas emotsioonis lihtsalt kinni ja tahaks aga ei saa ise tulema. Kui aga karjane on ta ise ära sildistanud sikuks näiteks või hullemaks ega ta siis ei tule. Mimeetiline süüdistuste ahel ületas tookord kenasti kõik etnilised jm piirid, mis on mõistetav sest raha ehk ressurss oli mängus. Ja raha on alati olulisem kui on inimene. Selles maailmas ma mõtlen. Ja mida on üks korporatiivne identiteet muud kui see maailm, ükspuha mis nime ta siis ka ei kannaks. Aga pole meil neilt siis midagi oodata. Vaid see pilt kuidas nad mingis tünnis istuvad ja neile terve igavik Mäejutlust ette loetakse on helge pilt. Et ehk siis järgmises inkarnatsioonis… Lootust ei tohi kaotada ja heausksust. Ei tohi mitte. Oo Jumal las mind olla nende hulgas….

Ilusat on mu elus palju. Väikesi rosinaid ja lähedasi ja häid inimesi, nagu mu oma pere. Minu pereTon minu kirikuvalitsus millega ma arvestan ja keda ma austan. Rohkem peaksin arvestama, seda küll aga eks ma alles õpi ka.   

Aeglaselt õpin aga õpin siiski. Viimaks kui valmis oled siis oled küll valmis aga mida sa sellega enam peale hakkad, muud kui togid kirjamärkidesse. Sest mingeid korporatsioone jumalikustada enam ei suuda isegi kui tahaks, nii kõva usku ju ka ikkagi ei ole. Pealegi peale kõike seda.  Inimesi aga küll indiviididena ma mõtlen. Selleks tuleb nad aga dekonstrueerida ja ära lahutada neist kooslusist kus madalad instinktid valdavad on. Kirik kui armastuse kogukond – oh milline püüdmatu paleus. See ei teki ilma heade karjasteta aga head karjased ei teki ilma rahukultuurita mis peaks üle kasvama armastuse kultuuriks. Algkogudus seda suutis aga ehk vaid silmitsi selle tagakiusuga. Ei tea. Mennoniidid ehk suutsid ka aga ega ma neid lähemalt tea. Kaugelt on aga perspektiiv teine. Ja mida õpetab hea karjase lugu muud kui vastutamatust kogukonna ees indiividi nimel. Sest ega ta ilus old jätta nood 99. See on jube tegelikult, selline karjane tuleks kohe lahti lasta kes nii käitub. Teine reegel on loogiline. Las üks inimene hukkub pigem kui terve rahvas ja just selle järgi on kõik need teised inimkooslused ikka läbi ajaloo elanud ja toiminud. Seega ei ole Jeesuse õpetus tegelikult oma radikaalses indiviidi väärtustamises kogukonna juhtimisel praktiliselt teostatav. Ja karjased peavad ikka valesti tegema sest kui nad Jeesuse järgi teevad siis lastakse nad ilmselt lahti. Mingi juhatuse poolt. Kui vähe aga korralikud inimesed Jumala sõna taluvad… muuseas veelgi vähem kui karjased. Neid näiteid on ju kuhjaga kus kiriku eesruumis on kodutud ja kogudus hakkab mässama. Sest kogudus tahab ikka puhtas kirikus kuulata lugu Samaaria mehest aga kui Samaaria mees ta oma kiriku eeskojas on siis läheb asi hulluks.

Ja mina peaks puhta hull olema kui ma seda ei näeks või sellest ei räägiks. Pime. Aga ka siis komistaks ma selle otsa. Siuke väike helgem kevadapoloogia siis tuli täna. Aga nüüd tööle hellad velled.

Veel rikutud inimestest

Vaadake millisest ajast me tuleme. Mõni ime. Aga see-eest rikkus missugune. Teadmine kui oskad selitada. Aga rikutud oleme me ikka ka. Just see va enesehinnangu ostsillograaf mis meis võbeleb ja nii raskelt stabiliseerub on osunduseks sellest. Igavesest pälvimatusest tuleme me nagu ma seda olen nimetanud mida mõneti leevendas vaid kogukondlik tunnustus. Aga igavese pälvimatuse tunne jäi. Ma ei tea millest ja miks see nii on. Kasvatus oli toona säärane. Igapäine kalamaksaõlirituaal.

Ja sildistamine on rikutuse tunnuseks kindlasti ja seda isegi usuasutistes. Ikka lüüakse risti peale silt INRI või siis pannakse hukatavatele silt kaela nagu natsid tegid. Hukkamist enam ei ole aga sildid on. Hoiatavad, keelavad ja osundavad. Miks ei eristata inimese erinevaid eluvaldasid ja ei jäeta näiteks silti ühte ja tunnustust teise eluvalda. Kasvõi nii aga ei isegi nii ei ole. Kui ma lennukisse istun siis mind ei huvita kas kapten suitsetab või mitte. Mind huvitab ta kompetents et ta mind koju viiks, ei muu. Usukogukonnas aga ei olda reeglina nii kaugele arenetud vaid otse vastupidi, üks silt laieneb kõigele mida inimene teeb. Seal elab veel ehedalt see ohvri demoniseerimine et kui sa juba oled sellesse rolli valitud siis on kõik mis sinuga kokku puutub, peale kivide mida me sinu suunas lennutame, rüvetatud. Ja sul on vaid kaks osa mängida. Kas vastupunniva ohvri oma või alandliku ja meelt parandava ohvri oma. Ja ära ei võeta seda va silti ka enam mitte kunagi sest sellega kogukond tunnistaks oma toonase otsuse valeks. Silt on siis omistatud kas tapetavale, elavale või tapetud ohvrile. Olenevalt faasist aga kõik lagabki sildist peale. Osundavast, keelavast ja siis hiljem juba hoiatavast. Ja lõppeks pole inimressurssist kogukonnal reeglina kunagi puudu, ükspuha millisel kogukonnal. Inimene ei ole neile väärtus. Kui siis vaid lojaalne inimene.

Et miks mina ei võiks? Sellepärast ei võigi et teatud asutuses et on silt kaela riputatud teatud inimeste poolt või siis risti peale naelutatud. Selle pärast ei võigi. Arm ja halastus on vaid sõnad tegudesse see enamjaolt ei jõua. Ja ega mulgi siin ja siis muud üle jää kui urgitseda nonde siltide ja sildistamise üle üldisemalt. Sest vahel jääb energiat vähe üle ja missioon oleks nagu ka. Ja Jumala juhtimine paljastada neid kes küll märga asja ette ei võta vaid lihtsalt vaikselt viktimiseerivad. 

Tegelikult tundub säärane süüdistav/sildistav külg eriti vabakiriklikus spiritualiteedis täiesti möödapääsmatu olevat. Samas ei eksisteeri kahjuks ka mitte vähimatki kompetentsi tegelikust konfliktilahendamisest või rahunõudmisest nagu näiteks või mennoniitidel. Pole rahukultuuri. Pole selle haisugi. On vaid instinktiivne hirmu ja agressiooni segu mida kuhugimaani kristlise retoorikaga varjatakse aga mis on seda jubedam siis ja sel juhul kui see sealt vaaba alt välja vallandub. Üldiselt ei ole kogudustele ja kristlastele muud karistust vajagi kui et neile seal paigas siis kuhu nad lähevad terve igavik näiteks Mäejutlust ette loetakse. Ja otse loomulikult arvan ma iseend ka siinkohal nonde hulka ja kilda. Need kes ka loomu poolest hirmu ja agressiivsuse segus ei ela tehakse teiste poolt ometigi samasuguseks. Või on ta siis lihtsalt arg ja otsustusvõimetu. Ja kui ma varem mõtlesin et toredaid inimesi on ju ikka nii palju siis midagi ei ole teha nad võivad küll toredad olla küll aga nad on siiski ja ometi kaasosalised nendessamades ohverdamisskeemides ja sildistamistes. Ja neis on tugevalt tegev  Stockholmi sündroom. Sageli küll on neis ka tuge  ja kaastunnet teiste ja vastandpoole inimeste suhtes aga pooli nad ei vali. Nad on valinud ja kaasosalisteks tehtud.  Kõige jubedam on aga see et mitte paranemist ei oodata ega eeldata ega selle nimel ei töötata vaid ei – oodatakse muinasjutu täidumist, oodatakse mingit ärkamist mis ei oleks ju ei miski muu kui sellesama meelsuse ekspansiivne võiks vast isegi öelda et plahvatuslik laienemine.

Ma ei ole seda veel lõpuni suutnud läbi mõelda aga mulle tundub et sageli ongi just ärkamine seesama ohverdusprotsess millest Girard räägib, vähemalt selle emotsionaalne osa. Kus kogukond viib end transsi ja leiab ühe meele ja enneolematu ühtsuse näiteks mingi pahe vastu võideldes või siis tõsimeeli mingeid moraalseid postulaate jõustades ja kõlbeliselt kõhetunuid ära ajades. Kas ei olegi see just seesama mida ärkamiseks peetakse. Ja käiakse koos ja püütaks end väikestes gruppides kõigepealt transsi viia et siis see nakkus ka suuremat kogukonda nakkaks…. Ja ärkamine võib ta ju tõesti olla sest ta vastab kõikidele neile Durkheimi ja Girardi tunnustele. Kõikide sõda kõikide vastu asendub läbi kollektiivse pulbitsuse ehk effervesenc-i kõikide sõjaga ühe vastu. Alati ei pruugi see üks olla ka inimene, selleks võib olla mistahes fokaalpunkt või identiteedijoon, eriti moraalne identiteedijoon. Reeglina väljenduvad aga noodki jooned ja punktid siiski inimestes ja läbi inimeste. Ja siis veel enneolematu sotsiaalne kohesioon mis selle tulemusena aset leiab.

Ja siis on veel ka Jumala ärkamine kui on rahu ja rahuriik. Ja tundmine katab maad nagu vesi merepõhja. See oleks siis pärisasi.

Ilmselt oli see minu mõju toona siiski suurem kui ma seni olen ehk osand arvata. Ja sellel teisel rivistusel siis astusid needki üles kes esimesel veel sootuks vastupidises osas esinesid. Ju seda oligi selleks vaja ma arvan et oleks kõik ikka armsasti ühel meelel. Ja kui siis tükk maad hiljem selgus et ma polegi kogudust vahetanud vaid olen ikka veel nendega siis öeldi mulle otse “et tee need asjad siis korda”. Et saaks siis hiljem öelda et näe ta ju ise läks.

Nii et selle koha pealt mis puudutab massistseene on kõik lihtne ja mõistetav ja tagasipööramatu, just massi seisukohast vaadates. Sest silti saab ära võtta vaid samamoodi nagu see sinna pandi. Muud võimalust ei ole. Ja selleks ei ole moraalne kogukond kes kedagi on juba ära sildistanud kunagi reeglina võimeline. Tehku too inimene siis mistahes surmasõlmi või moraalseid piruette. Vaat siinkohal olen ma täiesti eri arvamusel armsa õega kas türgib sisse küll väliselt avatud uksest mis aga tegelikkuses väga suletud ja kinni on. Ja trügib ja türgib ja ehk trügibki ära. Andku Jumal talle rammu. Ja loodab et ärkamine tuleb ja sääb kõik korda. Oh kuidas ma sooviks et tal oleks õigus aga ma kardan et ei ole. Kardan et õigus on hoopis minul. 

Ja viktimiseerijad elavad vanaks ja nad on lihavad ja haljad nagu prohvet ütleb. Ja nende käsi käib hästi. Teiste osaks on aga vaimulik õnnistus see et Jeesus nendega seltsib kui nad kurvalt linnast väljuval teel kõnnivad. See on jumaliku iroonia tipp et need rollid kristluses kõik ja kogu aeg vahetusse lähevad ja need kes kõige enam varisere nüpeldavad ise viimaks nendeks osutuvad ja kurjategijad keda ära aetakse osutuvad  nendeks kes oleks just pidanud jääma. Aga pole viga Kain läks ja ehitas linna. Maa on lahti ja võimalused valla. Ainult kurb ja kahju on kaotatud ajast aga ega midagi teha ka ei saa. Eks iga pea oma rolli ausalt lõpuni mängima. Ja et rolli vahetada on vaja tõeliselt jumalikku interventsiooni… ja seda juhtub väga harva…

Ja see ka veel kummitab et Venemaal polegi muid struktuure kui kuritegelikud.  Vahel tundub et mõnes paigas veel ei ole. Sest pole kodanikuühiskonda mis indiviidi väärtustaks. Ja pole sellist vormilist korrektsust ja jäikust mida näiteks või riigi ametnikond hästi (meie riigis) esindab. Sellist moraalselt puhast inimeste ja tsiviilteenrite kogukonda pole. Vanas Testamendis  olid veel kõik säärased rollid religioossed. Täna meil siin on need tsiviilrollid. Ma tahan öelda et tegelikult on avalik sektor suunamäärajaks ja peabki olema. Muuseas peaks olema ka MTÜ-dele just nimelt selles osas mis puudutab reeglite absoluutset ülimuslikkust mistahes muu motivatsiooniga võrreldes. See aitab ka tulundussektorit ja mittetulundussektorit nõndasama vabaneda ehk sageli veel maffialaadsetest juhtimistiilidest ja tegevustest kus autoriteet põhineb mingi isiku isiklikel omadustel ja varjatud hirmul ja hirmutamisel. Just siinkohal on siis minu meelest see koer maetud mille taga kodanikuühiskond on. On ta aga ikka inimeste kvaliteedi taga nagu ikka ja alati.   Meie MTÜ-d ei ole valmis veel sarnase range formaalsusega seadusi järgima nagu avalik sektor juba vaieldamatult on. Ja kaldub sageli vähe korruptiivseks kätte minema. Eriti suhtes riigiga. Eks aeg anna arutust mis siin ikka rohkem  või enamat öelda. Aga õnneks pole me ka enam Venemaa faasis kus demokraatia on esialgu veel võimatu sest mitte reegleid ei austata vaid jõudu.

Rituaal II

William Jamesi järgi on just üksikkogemused, mida ei vahenda mingi rituaal, tihti jumalikud. Võime küsimärgi alla seada väite et on võimalik omada mingeidki otseseid kogemusi üldse. Kui inimesed poleks muudel aegadel osalenud riitustes mis on andnud nende kogemustele vormi ja tähenduse, kas oskaksid nad siis oma otsekogemusi liigitada religioosseteks? Kogu rituaal ei ole religioosne, samuti ei ole kogu religioosne sfäär rituaalne. Rituaalile on oluline sümbol. Rituaal kasutab sümboleid, näiteks keegi kingib teile lilli. Niisiis annab rituaal edasi teatud informatsiooni. Selle nn. Rituaalse kommunikatsiooni kaudu õnnestub ära hoida kaht keelekasutamise peamist viga, nendeks on: segadus ja vale. (Akadeemia Nr 1 1996, Lk.26.)

Rituaal on unikaalse struktuuriga ehkki üksi ta elementidest nagu kordus, muutumatus ja esitus ei ole üksikult võttes unikaalne. Rituaal sidus inimesed sotsiaalselt ühte enne kui kirjutatud seadustekogud tulid. Rituaal on sotsiaalne tegu mis on inimkonnale omane.

Roy Rappapordi võtmesõna on adaptsioon. Võime vaadelda religiooni antropoloogiat nii seest kui väljast poolt. Väljast tähendaks bioloogilisest vaatepunktist. Seest generatiivse antropoloogia vaatepunktist. Kolmas võimalus oleks vaadelda seda mida eri religioonid inimesest räägivad. Religiooniteoloogia on lähedaselt seotud generatiivse  antropoloogiaga.

Evolutsioon ja adaptsioon. Keel kui võti. Adaptsioon – tähendab protsessi misläbi lk. 6 elusüsteemid, populatsioonid, ühiskonnad ja ökosüsteemid hoiavad endid alal silmitsi perturbatsioonide ehk häiritustega mis pidevalt ähvardavad neid lakkamise, surma ja väljasuremisega. Gregory Beteson 1972.

Informatsioonilistes terminites aga adaptiivsed süsteemid on organiseeritud viisil mis aitab alal hoida teatud väidete tõeväärtust silmitsi perturbatsioonidega mis püüavad neid falsifitseerida.  Organismides on n.n. tõde DNA-sse kodeeritud. Vastused häiritusele võivad olla nii lühiajalised kui ka pikaajalised. Viimased muutused on tihti pöördumatud samal ajal kui lühiajalised vastused on muutuvad.

Rituaali Vorm

1.Rituaali definitsioon. Rituaal tähendab: „invariantset järgnevust või formaalseid akte ning väljendeid  mida esitajad täiesti ei teadvusta ega lahti ei mõtesta“.

See definitsioon hõlmab enamat kui religioosset käitumist. Homo habilis ja homo habitus. See definitsioon on võimalikult napp ning  nõuab sellisena selgitamist ja diskussiooni. Psühhiaatrid näiteks on kasutanud sõna rituaal sünonüümina tseremooniat. Üheks võtmeks on korduvus ja formaalsus. Sarnast käitumist võib täheldada ka imetajate usside jt juures. Kas on see siis üldse midagi enamat kui silt mida eri tähendustes kasutavad psühhiaatrid, etnoloogid, teoloogid jt. Definitsioon ei hõlma seega vaid inimesi.

Kõik religioosne ei ole rituaalne ja kõik rituaalne ei ole religioosne. Rituaal ei ole terviklikult sümboolne ehkki see on selle üks tähelepanuväärsemeid karakteristikuid. Rituaal tähendab vormi või struktuuri. Rituaal on unikaalne struktuur ehkki ükski selle elementidest ei ole üksinda võetult unikaalne. Nagu näiteks esitus, muutumatus ja formaalsus. Kas inimesed võivad omada nn. alasti ehk otsekogemusi. Kui nad poleks mingil teisel ajal osalenud rituaalides mis annavad neile üldise raamistiku kas oskaksid nad siis üldse rääkida oma kogemustest olgu siis kui religoossetest või siis mitterelgioossetest? Definitsioongi on formaalne ehk rituaali vormist tulenev.

Rituaaliga kaasas käivad teatud jooned.

a) Sümbol. Rituaal ei ole tervikuna sümboolne ehkki see on rituaali üks huvitavamaid iseloomujooni.

Rituaali kaudu välditakse kahte peamist keelekasustuse viga, nendeks on vale ja segadus.

b)Rituaal omab unikaalset struktuuri ehkki üksikult võttes ei ole ükski ta joontest unikaalne. Elemendid: ettekandmine, muutumatus, formaalsus ei kuulu vaid talle.

Defin: Rituaalid on  ette kantavad formaalsete aktide invariantsed järgnevused mida selles osalejad täielikult lahti ei mõtesta. Rituaali eesmärk  - seda kasutakse konventsiooniks ehk sotsiaalseks kokkulepeteks.

.

Rituaal ja formaalne põhjus. Rituaal eesmärgiks on seostada sotsiaalset kokkulepet moraalsusega.

Rituaali vorm ja sisu. Rituaali sõnad, keel,zhestid, ja aine manipulatsioon on rituaali vorm. Vorm on sisu organiseeritus. Tegude ja väljenduste formaliseeritus surub korra peale ainele ehk teisisõnu omistab sellele tähenduse. Seega ei saa ignoreerida ei rituaali vormi ega sisu. Formaliseerumine moodustab spetsiifilise joone mis realiseerib rituaali üldise vormi mingis kindlas etteantud vormis.

Esiteks- rituaali vorm on rituaali kõige ilmsem aspekt.

Teiseks – rituaali sisu ei pruugi olla erinev müüdist. Rituaali vorm on aga universaalne. Seega on ka metasõnumid mida rituaalid vahendavad eeldatavasti universaalsed.

Kolmandaks -  rituaal on ilma ekvivalentideta ja alternatiivideta. Üksi ühiskond ei ole ilma rituaalideta.

Neljandaks – Rituaal on sotsiaalne akt mis on inimkonnale olemuslikult omane.

Rituaali sisu ja vorm

Vaatamata lõputule hulgale sisulistele erinevustele on rituaali vorm vägagi sarnane, seega võib eeldada et tegu on teatud laadi metasõnumitega.

Rituaali ilmsed jooned:

Esimene joon – rituaal vajab lahtimõtestamist teiste poolt. Rituaal mõtestatakse lahti teiste mitte neis osalejate poolt.  Uued ja vanad rituaalid. Uute rituaalide tekkimine eriti religiooni vallas on problemaatiline. Rituaali loojate kavad ei pruugi olla kooskõlas osalejate intensioonidega. Uutest elementidest rituaale reeglina ei tehta. Rituaali teke vajab jumalikku legitimatsiooni. Näit. Tserokiid. Rituaalile on omane et seda ei mõtesta lahti selles osalejad. Rituaal ei ole kunagi päriselt uus. Võtame või kristlikes uuskirikutes esineva ülistuse. See ei ole uus, see on karismaatiline liturgia. Samas, kui miski esineb küllalt sageli inimeste eludes siis inkorporeeritakse see rituaali. Vist kuulub Kafkale ütlus et kui panter murrab pühamusse kaks korda järjest, kahel aastal, samal ajal, võetakse pantri sissetung osaks rituaalist.

Teine joon – formaalsus kui dekorum (korralikkus väärikus, sündsus, siivsus). Vormijärgsus on rituaali ilmne külg. Vormi järgi tunneme me ära et tegu on rituaalkäitumisega. Käitumine on punktuaalne ja korduv. Rituaalsed järgnevused koosnevad konventsionaalsetest, stereotüüpsetest elementidest.

Stiliseeritud zhestid, poosid mida ajas ja ruumis korratakse. Rituaalid on määratud kella, kalendri, bioloogilise rütmi, ontogeneesi, füüsilise konditsiooni või sotsiaalse konteksti poolt.

a)Formaalsus ja dekorum on osalt kattuvad siiski mitte sünonüümid. Teenrite tervitus on formaalne ehkki see pole dekoorne.

b)Rituaalid leiavad aset erilistes paikades. Sama kehtib ka loomade suhtes. Inimesed kogunevad kirikusse kell 10 ja hakid õhtul kell 20.00 (military time)puu otsa. Formaalsus st. vormijärgimine, on rituaali ilmne aspekt. Käitumine on punktuaalne ja korduv. Kui keegi on Lõuna-Eestis või Setumaal matust läbi viinud siis teab et ei tohi kuidagi eksida. Siis ei saa surnu rahus puhata ja häda sulle kui sa eksid. Rituaali viikase läbi spetsiifilises kontekstis õigel ajal, mida määratakse kalendri abil või kuufaasi järgi.

Tavaliselt ka erilistes paikades. Millised paigad olid need kuhu ehitati altarid? Need olid paigad kus Jumal oli end ilmutanud. Girardi järgi paigad kus viidi läbi ohvri hukkamine või mis kuidagi muul viisil ohvriga seotud olid. Hiljem ehitati sellistesse paikadesse kirikud. Kusjuures antropoloogias kehtib lihtne geograafiline seadus: kord püha, alati püha.

Tsiviilkäitumises on näiteks kohtuistung väga rituaalne. Võime eristada eri tasandeid lähtudes formaalsusastmest:

1)Stiliseeritud sõnad ja zestid mis sisalduvad vestluses ja tegudes.

2)Igapäevane tseremoniaalsus nagu tervitusrituaal, austuse väljendavad liigutused nagu kummardamine.

3)Eneseteadlik formaalkäitumine nagu näiteks kohtus. Protseduuri rangus tagab otsustajatele tõe ilmsiks tuleku. 

4)Veelgi suurema rangusastmega käitumised, nagu inauguratsioonid, kroonimised, ametivanded, laulatused nagu näiteks ortodoksi laulatus. Näit. ristimine. See pole koht mingiks novaatorluseks.

5)Kõige suurema formaalsusastmega käitumised nagu näiteks liturgia kus on fikseeritud nii sõnad kui käitumine.

Kolmas joon -  muutumatus ehk invariantsus, konformsus ehk vormivastavus.

Neljas joon – praktika ehk esitus ehk ettekandmine. Rituaal raamatus ei ole rituaal.

Oluline osa rituaalist on esitus ehk performance. Ilma esituseta ei ole rituaali. Näiteks tervituse puhul. Liturgia kord võib raamatus olla aga ilma liturgiata ei ole liturgiat. Müüt vihjab rituaalile ja rituaal vihjab müüdile. Aga need pole ometi üks ja seesama. Liturgia on dogmaatika praktikas.

Rituaal kaasab mateeriat kordadesse. Müüt viitab rituaalile ja vastupidi. Müüt ütleb sõnus sedasama mida tegudes ütleb rituaal. Näit. Manuaalid.

Teatrietenduse shüzee. Kriminaalkoodeks ja protsess. Spordimängud. Kõik nood kui endised ja praegused rituaalid. Jalgpall on parem kui seks? Eks?

Tseremoonia ja rituaal – kas sünonüümid? Kui eristada siis selle alusel et rituaal viitab alati veel millelegi. Tseremoonia seevastu on iseend ammendav. Sekulaarrituaal.  Rituaalis osalejad moodustavad koguduse, st kogudus on osalev.

Tseremoonia puhul on eristatavad esinejad ja pealtvaatajad.

Draama on välja kasvanud Dionüüsose müsteeriumitest. Aristotelese poeetika räägib sellest. Retsiprokaalsetest osadest Dionüüsose müsteeriumites. Dithüramb on välja kasvanud kevadpidustustest.

Draama tuleb sõnast dran – tehtud asi.

Jumal(ad) valitseb seda maailma läbi liturgiliste kordade.

Näidendi invariantsus on varjatud spontaansusega ja kes suudab selles invariantsuses olla spontaansem on seda parem. Tegevust imiteeritakse ja simuleeritakse. Ülim spontaansus näit. beersergistumine sõjaväljal. Simuleeritakse argielu. Draama ei mõjusta enam loodud korda nagu kunagi vaid simuleerib maailma toimimist.

Sport meenutab rituaali ja draamat. Kohtunikud on kohal spordis kes jõustavad reegleid erinevalt teatrist mis peidab reeglit. Spordis esitatakse omi emotsioone hillitsematult erinevalt näiteks teatrist. Rituaalis aga osaletakse. Spordis on cheerleaderid kes õhutavad emotsioone. Spordis vaatajad ei osale. Rituaali tulemus on ettemääratud. Samuti teatris. Spordis on tulemus lahtine. Sport viitab reegline otseselt konfliktile ja seega ei saa tulemus olla etteantud. Rituaal korrastab maailma. Teater esitab eluolukordi ja pakub võimalikke lahendeid. Spordis on vaid reeglid invariantsed ja oluline on fair play. Spordil on lahutav dualiseeriv efekt. Seda eriti meeskonnaaladel mis jäljendavad kahe suure konfrontatsiooni kogukonnas. Jäljendavad seda konflikti faasi kus kõikide sõda kõikide vastu asendub kahe suure konfrontatsiooniga, seega faasi enne patuoina leidmist ja hukkamist. 

Rituaalil aga vastupidi ühendav mõju, kuna seal ei ole kaotajaid, need loovad ühtsust ja kõrvaldavad individuaalseid erinevusi. Mängud seevastu on sümmeetrilised. Tragöödiaid mängiti kevadeti. Sport oma kõrgeimas vormis oli Zeusi teenimine. Seega said nii draama kui sport oma legitiimsuse ja pühitsuse rituaalilt ning rituaalne tsükkel lõi konteksti nii draama kui ka spordi jaoks. Nood kaks allusid rituaalile ja said sellelt ka oma tähenduse.

Viies joon – Formaalsus versus füüsiline tõhusus.

Rituaal ei produtseeri välises maailmas praktilist tagajärge, see ongi üheks põhjuseks miks me seda rituaaliks nimetame.

Dromenon (dron)– kreekakeelne sõna rituaali kohta – tehtud asi.

Leitorgia – laos ja ergon – avalik teenistus. Rituaal tähistab standardiseeritud käitumist (kommet) milles suhe vahendite ja tagajärgede vahel pole olemuslik. Rituaal ei tegele põhjuse ja tagajärje suhtega vaid kasutab teisi jõude. Rituaal stimuleerib emotsioone, et nood oleks veenvad. Need on rituaali tõhususe tagajad. Kummalisus, veidrus ja korratavus kui rituaali tunnused. Näiteks abrakadabra. Vt. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator1/palindr.html

Kuues joon – Rituaal on kommunikatsioon.

See on üks veidramaid kommunikatsioonivorme üldse. Rituaal lõhestab aega ja ruumi. See on eristamise ja kinnitamise riitus. Mida veidram on mingi kehaasend, seda kindlamad rituaali tunnused tal on. Näiteks tants. Girardi järgi eelneb tants ohverdamisele. Või sugutamisele mis on ju ka…. üks vorme. Pulmatants loomariigis näiteks. Näiteks protsessioonis kõndimine, mõõga esitamine ühel põlvel, erilised zestid ja asendid eristavad rituaali. Rituaalis on sõnumite saajad needsamad kes neid annavad. Rituaal on pekuliaarne meedium.

Üksinduses käitutakse siiski ka rituaalselt ja seal viitab kommunikatsioon suhtele vaimolenditega. Rituaali edastajad on tavaliselt samal ajal ka vastuvõtjad.

Seitsmes joon – Rituaalid edastavad kanoonilisi ja endale viitavaid sõnumeid. Vahendavad informatsiooni enda olukorrast endale ja ka väljaspoole. Näiteks esitab rituaal isiku staatust struktuuris milles ta osaleb, samuti inimgruppide staatust väljaspoole. Eneseleviitavad ehk self-referantsed sõnumid ja väljaspoole ehk kanoonilised sõnumid. Rituaal on maailmastruktuuri looja.

Paavian annab/pöörab ette oma tagumiku alistumise märgiks. Meeste ja naiste seksuaalkäitumine on selle külje pealt veel läbi uurimita aga paralleelid on ilmsed. Inimesed kummarduvad, annavad au, kergitavad kaabut jne.

Kanoonilised sõnumid esindavad tervet inimgruppi. Shema ehk juudi usutunnistus on 3000 aastat  muutumatu. Mõlemat tüüpi sõnumid ei pruugi eeldada erinevat tüüpi rituaale. Kanooniline külg kandub edasi läbi invariantsuse. Eneserefererentne külg  läbi variantsuse mida liturgiline kord nõuab ja võimaldab.

Kaheksas joon – Sümbolid viitavad mõlemat tüüpi sõnumitele. Ütlevad ja toimlevad rituaalid.  

Rituaal on sotsiaalne akt.

Näiteks Tsembangad elavad oma esivanematele võlgu. Selleks et võlga maksta tuuakse esivanematele ohver. Kuni võlg maksmata, ei saa alustada vaenutegevust vaenlaste vastu sest sõjaline edu on ilma esivanemate abita mõeldamatu. Järelikult on esivanemate jaoks piisav sigade hulk ja ajavahemik mis kulub nende hankimiseks otsustavaks faktoriks sõdade sageduse reguleerimisel. Vaid haiguste puhul süüakse muidu sigu R.R. väidab et tegelikuks tagamaaks on ökoloogiline külg, nimelt kartulid, mida sead söövad. Kui kartuleid ei jagu tungivad sead aedikutesse. Rituaal hoiab omavahel tasakaalus seapopulatsiooni, naiste töömahu ja reguleerib sõdade sagedust.

R.Rappapordi definitsioon

Rituaal on mistahes tegevus, mida regulaarselt korratakse täpselt kindlaks määratud viisil et rahuldada oma kõlblikkuse tunnet.

Rituaalid koosnevad streotüüpsetest liigutustest või asenditest. Neid sooritatakse regulaarselt. Neil on afektiivseid ja emotsionaalseid jooni. Linnud kogunevad puude otstesse, inimesed kogunevad kirikusse.

Rituaalid on avalikud loendusmehhanismid. Järelikult püütakse rituaali kaudu muuta loendamatud aspektid ümber loendatavateks, muutes need seega võrreldavateks ja mõistetavateks ühikuteks.

On ilmne et rituaali sisu kaudu saab edastada enam kvantitatiivset informatsiooni aga siiski kuigivõrd ka kvalitatiivset informatsiooni.

Mittekalendrilise rituaali toimumine on signaaliks. Metafooriks mida R. R. kasutab on termostaat. Termostaat lülitub sisse ja välja näiteks imipumba puhul välja teatud rõhu alanemise korral ja lülitub seejärel rõhu muutudes uuesti sisse. Andur on see mis lülitab pumba tööle ja taas välja. Elavhõbeda sammas on see millele termostaat reageerib või siis bimetallist varras. Rituaal on keerukam. Termostaat reguleerib vaid temperatuuri. Rituaalitsükkel aga näiteks sõdade sagedust, seapopulatsiooni suurust, rahvastikutihedust ja nende kaudu teisigi muutujaid nagu haritava maa suurus, naiste töömaht ning põldude söötisoleku aega ja noorte abiellumist.

Rituaal I

Kui rääkida teaduse ja nagu Enn Kasak ütleb, pseudoteaduse keeles, siis minu loeng pretendeerib selgesti esimesele, sellele mida parimas modernistlikus mõttes võib pidada teaduslikuks lähenemiseks. Vähemasti siin ei oleteadlikku müstifitseerimist. Nõnda siis, Rituaal kui religiooni aktiivala, rituaal kui müüt praktikas. Kasak’u sõnul tähendab juba kirjapanemine müüdi surma hakatust.

 Neti otsingumootor annab meile laia skaala tegevusi otsisõna rituaal all. Seal on leivategu, tätoveerimine, uuspaganlikud Kayserlink’i riitused nagu kivispiraalide läbimised, energiariitused jms. Ühes artiklis on ka mensturatsiooni nimetatud naiseksolemise rituaaliks. Mis alusel?

 Mis oleks ühisnimetajaks neile kõikidele. Arvan, et kõigepealt ajaline korduvus ja korratavus. Üheks definitsiooniks on siinjuures see et rituaal on : Kultuuriliselt defineeritud käitumisviiside kompleks või kogu.

Tegelikult ei kvalifitseeruks inimihu rütmilised eneseväljendused rituaalidena. Mõelgem nende peale. Hingamisest on vast vaid joogid rituaali teinud ja vahest ehk mõned ida koolkonnad veel. Siis söömine. Söömine on väga selgesti rituaalne tegevus. Või magamine, mitte otseselt, ülekantult räägitakse küll palju kellegiga koos magamisest, see aga läheks juba rohkem seksi kui magamise alla.

 Seksuaalrituaal on tänapäeval enamjaolt siiski kaht inimest puudutav, rituaal siiski, kus on koht nii määratud kui spontaansetele elementidele. Enamik muistseid rituaale on tegelikult seksuaalsed. Kõrgreligioonides on see aga taandunud ning minu väide on et seksuaalriitused on ehk täna enam maagia kui religiooniga seotud. Nagu teate tegeleb maagia vaimsete jõududega manipuleerimisega, samal ajal kui religioon seisneb enamjaolt allaheitlikkuses vaimsetele jõududele.

Kokkuvõtteks – on osadel rituaalidel on ka täna mingisugune instinktiline alus või tarve mida teatud perioodilisusega, teatud aegadel ja teatud paikades korratakse. Meie päädes on assotsieerub rituaal enamjaolt kollektiivse käitumisega. Üksinduses saab ka rituaalselt käituda. Siiski oleks see kollektiivse rituaali individuaalne väljendus. Meenutagem või Jeesuse sõnu et mine oma kambrisse ja sule uks ja palu oma Isa kes on salajas.

Rituaaliga kristluse siseselt tegeleb ala mida nimetatakse liturgikaks. Siiski see kitsas termin ei hõlma mitte kõiki kristliku rituaali aspekte.

 Püüan anda lühiülevaadet rituaalkäitumisest

 Rituaal ja riitus. Websteri definitsioon.

Määratud või ette kirjutatud protseduur religioosseks või mingiks muuks riituseks

Religioossete või mingite muude riituste kogum.

Teatud avaliku jumalateenimise järgmine.

Riituste või tseremooniate raamat.

Sakramentide administreerimine.

Ettekirjutatatud tseremoniaalsed kollektiivsed käitumisviisid, näteks religioosses käitumises.

Ettekirjutatud käitumiskood mis reguleerib sotsiaalset käitumist nii nagu seda väljendab näiteks mütsi tõstmine tervitamisel või käepigistus tervitamisel.

Praktiseeritava riituse loomus nagu näiteks rituaalne tants

Riitus. Formaalne või tseremoniaalne tegu või protseduur mis on kas ette kirjutatud või tava- või harjumuspärane käitumine religioosses ja teistsuguses kasutuses. Näit ristimine.

VÕS rituaal – tseremoonia, relig. Usu- või kombetalitus, bioloogias loomade sotsiaalse signaalina toimiv käitumiskombestik.

Riitus – kombetalitus, religioonis kultusvahend, usutalitus.

Tseremoonia – pidulik kombetalitus, tavand, taval põhinevad kindlad kombetalitused pidulikeks juhtumusteks.

Rituaali võib defineerida kui käitumist (religioosset või mitte) mis on muudetud formaalseks ja stereotüüpseks. Religioossne ritual hõlmab tihti ka sümbolitega manipuleerimist. Rituaali abil liidetakse inimesi pühaga. Rituaal on religioon praktikas. Rituaal võib mängida põhirolli mingi grupi solidaarsuse tugevdamisel, aidata integreerida individuaalset käitumist grupi struktuuri.

Näiteks palvetamine, muusika, ohverdamised jne.

Rituaali teiseks ülesandeks on tekitada muutusi. Näiteks palvetamisel või vihmatantsu läbiviimisel.

Peamised alaliigid on võimendavad ja siirderiitused. Võimendavate riituste eesmärgiks pole enamasti mitte individuaalne muutumine vaid looduse ja ühiskonna muutmine. Meie ühiskonnas võiks selleks olla Pühapäevane kirikus käimine. Rituaalis osalejatel võib tekkida stress mis rituaali läbimisel väheneb ja kaob.

Siirderiitused märgivad muutusi kohas, tingimustes, vanuses ja üleminekuid ühest sotsiaalselt tunnustatud olekust teise. Näiteks sünni, puberteedi, abielu, lapsevanemaks saamise, ametikõrgenduse ja muutuse, sotsiaalse klassi muutuse ja surma korral.

Siirderiitused esinevad kolmes faasis. 1) eraldamine (indiviidi rituaalne eraldamine ühiskonnast).

2) eraldatuses viibimise riitused (indiviidide viibimine isolatsioons) ehk liminaalsus Victor Turner.

3)integreerivad riitused (indiviidi taasliitmine ühiskonnaga ja uue staatuse andmine).

Eraldatuses viibides on isikud väljaspool tavapäraseid ootusi ja aega, perioodi põhiliseks tunnuseks on kahemõttelisus, mis väljendus tegevusetuses. Pühitsetavad on eraldatud sotsiaalsetest kontaktidest.

Tihti on siirderiitus kollektiivne. Grupp inimesi läbib riituse koos. Sellistes gruppides püsib tavaliselt suur üksmeel ja solidaarsus.

Riitused on ekspressiivsed ja sümboolsed. Rituaal on sama oluline nii antropoloogiale kui teoloogiale ning rituaal andiski alust religiooniantropoloogia sünniks. Sõna rituaal kannab religioosset tähendust mitmetes religioossetes traditsioonides. Katoolsus, ortodoksia, luterlus ja anglikaansus näeb rituaali valdavalt positiivses tähenduses (tihti on see sünonüüm tseremoniaalsele) tseremoonia   pidulik kombetalitus, tavand, taval põhinevad kindlad kombetalitused pidulikeks juhtumeiks # HYPERLINK “http://ee.www.ee/VS/index.cgi?id=28972″ #=>#

Kristliku rituaali keskmena nähakse eukaristi. Just seal, just läbi eukaristi, toob traditsioon usu ellu. Protestantismis on rituaal enam negatiivse tähendusega sõna mis viitab usu ebaautentsusele. Konservatiivsed protestandid  näevad rituaali viitavat usu ebaautentsusele. Rituaal aitab neid kel pole ehtsat usku, a la surnud komme versus elav usk.

Antropoloogidele on rituaal peamiseks juurdepääsuteeks inimeste sümboolsete maailmade juurde. Etnograafid uurivad ja kirjeldavad inimsootsiumite elu. Teoloogid omakorda rajavad oma tööd ja lähtepunkti pühadele tekstidele. Alles 20-ndal sajandil on hakatud vaatlema rituaali kui inimaktivteedi erilist osa. Rituaali vaatlen ma kui kodeeritud keelt mis tuleb dekonstrueerida selleks et sellest aru saada. Rituaal on mittekeeleline fenomen. Armulauas ühinevad märgid, sümbolid, metafoorid.

Gilbert Lewis annab nõu võtta rituaali kui kommunikatsioonivormi kuna see eeldus saab juhtida meid otsinguis tähenduse järgi mida osalejad ise ei teagi. Rituaali poolt vahendatu jääb tavaliselt samaks igas esituses. Sakramentaalse traditsiooni kirikud järgivad liturgilist kalendrit ja lektsionaariumi järgides nõnda üht peamist teoloogilist teemat nädala kaupa.  

Tavakeeles assotsieerub rituaal meil millegi säärasega mida võiks nimetada tavandiks. Matus näiteks. Metodisti kirikus kasutati seda sõna enne 2-st maailmasõda kiriklike talituste raamatu kohta. EELK -s kasutati kaua nime Agenda. Inglise keeles sarnase raamatu kohta nime The Book of Worship. Teenimise raamat. Kristluse siseselt räägitakse veel dogmaatilisest ja vagaduskirjandusest. Inglise keeles dogmatical and devotional. Jeffrey Weinwright näiteks kasutab rituaali samas tähenduses nagu enamik protestante s.t. pisut halvustavalt kombe kohta, mis on kaotanud oma ajakohasuse. Samas annab ta ka oma arusaama: Rituaal on regulaarne käitumisviis mis kätkeb sümboolseid tähendusi ja tõhusust. J.W. arvates isegi nood inimkooslused mis väidavad endid rituaalidest vabad olevat, kasutavad rituaali, ehkki ei pruugi sellest ise teadlikudki olla. Seetõttu ei suuda nad ka selle üle ise reflekteerida ning rituaali täiel määral nautida või hoida endid selle ohtudest. Nagu öeldud on liturgika selleks kristlikuks sõnaks mida kristluses rituaali kohta valdavalt kasutatakse.

20-s sajand on märkidest teadlik olemise sajand. Antropoloogid on demonstreerinud rituaali rolli ühiskondliku korra loomisel ja hoidmisel. Religioossete rituaalide funktsiooniks on anda käesolevale põlvele võimalus traditsiooniga seotud olla. Rituaal on lähedaselt seotud tsüklilise ajamõiste ja igavese naasmise müüdiga.

Näited Iisraeli sabatist. Meenutus Iisraeli möödunud kuldajast. Iisrael erines loodusreligioonidest just selle poolest et tema rituaalid ei piirdunud vaid maaviljeluse ja selle aluseks olevate loodusrütmidega, vaid pigem Jumala suurte tegudega ajaloos. See omakorda võimaldas lineaarset ajakontsepti. Religioosne rituaal annab võimaluse olla suhtes minevikuga. Rituaal on naasmine kuldaega. Samas räägib (viitab) rituaal alati ka uuele kuldajale. Rituaal toob pääsemist läbi naasmise minevikku. Samuti kui on kristlikud sakramendid märgid Jumala suurtest tegudest minevikus. Need on ka märgid Jumala tulevastest tegudest ehk sellest et Jumala riik tuleb. Vt. Seda tehke Tema mälestuseks seni kuni Ta jälle tuleb.

Rituaal on riituste kogum. Raamat rituaal riituste kogu. Latreia teenistus inglise keeles service 21 korda UT-s – sacrificial ministry.

Tähendab teenimist ja kummardamist.

Laias laastus eristatakse n.ö. evolutsioonilist rituaalikäsitlust ja teisalt generatiivset ehk esiletoovat antropoloogiat. Esimest esindab Roy Rappaport. Teist Rene Girard. Peamised terminid R.R-l on püha, numinoossne, okultne,

jumalik. Ta rituaali vaade lähtub inimevolutsioonist ning inimkonna evolutsioonist üleüldises evolutsioonis.

Rituaali definitsioon – tähendab formaalsete tegude (aktide) ning sõnade esitamist ja tegemist mida tegijad ise endile täiesti ei teadvusta.

Riitus – kohanemine sidumine. Rituaal on inimsootsiumi homoöstaas. Psühhiaatrid kastutavad samases tähenduses väljendit tseremoonia et kirjeldada teatud neurootilisi käitumisviise. Näiteks Freud. Samuti konventsionaalseid korduvaid aga siiski kohastuvaid tegusid inimestevahelises käitumises. Sotsioloogias ja antropoloogias tähendab rituaal suurt hulka sotsiaalseid sündmusi mis on religioossed või tähistavad muid formaalseid religiooni aspekte. Näiteks Hille Pajupuu ütleb oma raamatus Kuidas Kohaneda Võõras Kultuuris: “Rituaalid on kollektiivsed toimingud, mis aitavad kinnistada sotsiaalseid käitumisnorme. Rituaalideks on tervitamine ja austuse avaldamine, samuti sotsiaalsed tseremooniad nagu pulmad peied” jne. “(Lk.18.) Tavaliselt seostatakse seda terminit inimestega. Siiski, võime leida sarnast käitumist ka loomade juures. Mitte vaid imetajate juures, vaid lindude, kalade jt. Heaks näiteks siinkohal tedremäng. Mida ühist on siis selles terminis mis haarab Rooma Missat ja tedremängu?

Rikutud inimesed

http://usumaailm.harta.ee/loe.php?tuup=artikel&id=70

Tähelepanuväärne lugemine

Kuurordis käidud. Soolakamber oli mage. Relax protseduuri ajal pidi aga relakseeritav ise vahepeal puldist filmi edasi panema. Mis mõneti katkestas ehk relakseerimise. Aga hääl kumiseb praegugi kõrvus. “Iga välja hingamisega väheneb pinge mu paremas kõrvas ja kõrv muutub soojaks ja raskeks. “

Aga parim lugu, täiesti ilma moraalita lugu. Võiks isegi vast öelda et moraalitu lugu leidis aset ujula riietusruumis. Tulen mina pahaaimamatult ujulast kui üks karukasukas mees juba omaette sosistab, “k…t saslõki isu ajab peale.” Ma siis täpsustasin et oot kes ajab ja millega, ega ometi mina. Ei vastas ta ja osundas kellegi talvesaabastele. K..t käivad siin lambanahast saabastega, ajavad shaslõki isu peale. Mulle tead ei tohi kunagi head isu soovida. Mida siis, pärisin vastu. Pea piiri, pigemini vastas mees. Seekord jäid saapad tast söömata. Mina aga kujutasin küll juba ette stseeni Chaplini filmist Suure Jim-ga kus keerutati saapanöörid ümber kahvli nagu spaghetit ja pisteti nahka. Vaat siuke lugu. Moraali põle. Nagu selleski loos et mängisid õhtul Petka ja Vasja nugadega aga hommikul Vasjal enam kõrvu ei olnud. 

On dilemma. Tarvis oleks kodanikuühiskonda ja kodanikuühiskonna nurgakiviks on MTÜ-d, tugevad ja aktiivsed. Eestis on aga MTÜ-sellised vähe korruptsioonile kalduvad. Rikutuse all ma just seda mõtlengi et veri on paksem kui vesi. Et veri, seesama mis rähnipoja puu otsa viib, lööb läbi igast MTÜ-st. Ma ei taha erakondade teemat siinkohal puudutadagi. Justnimelt eelpool nimetatud probleemi tõttu ongi kodanikuühiskonna tulek Eestis viibinud. Korruptsiooni vastane võitlus Eestis tähendab seda et ühtede poiste ehk võõraste poiste korruptsioon tuleks asendaga oma poiste korruptsiooniga. Keegi hiljuti ütles et venemaal ei olegi muud kui kuritegelikud grupeeringud. Ise venelane oli ja sestap oli tal ehk enam õigus nii öelda kui oleks ehk minul. Ja et kui sa äri kõrvalt samavõrd “poliitikutega” EI “TÖÖTA”  siis lõpetad kindlasti vanglas. Sest võim on meelevaldne ja ettearvamatu. Meil on õnneks kõik palöju paremini. Meil on ka mittekuritegelikke grupeeringuid. On tekkimas MTÜ-d ja tugev ametnikkond kes tõesti on sellest aru saanud mis on maetnikkond ja milline peab üks ametnik olema. Näiteks või äraostmatuse vallas. ET tsiviilrituaal peab olema puhas ja professionaalne  ja muude huvide ja teguritega sagamata. 

Sestap ei olegi suuremat suuremat imestada kui me praegu ametnikeriigi faasis oleme. Minu küsimus sealjuures on et kas on see paratamatu arengufaas see mis meil parasjagu käes on või on see ehk midagi eripärast ja kordumatut, Eestile ainuomast. Ametnikud on Eestis tublid, mitte üht paha sõna ei ütle.