Iroonia jõuetusest

See mõte tuli ühel päeval et miks on vene kirjandus nii vaimukas ja naljakas, nagu ta minu arvates on. Aga eks ikka selle pärast et mis neil teadjamatel siis seal muud üle jääb kui nalja teha. Muid võimalusi iseendaks jääda ei ole ju. Kui teha nalja seni kuni saab. Ka meie naljakud on sarnselt Keskiga hädas. Et naljata mis sa naljatad ikka viivad hääled minema. Et nagu nõukaajal et küll panevad või “tõmbavad” oli vist see õige sõna aga ei miskit. Aga viimaks enneäe kokku varises. Tore oli see koht Puutini intervjuus kus ta ütles et Stalini ajal olla kasutatud lubamatuid vahendeid aga muu olla kõik hea olnud, nagu eesmärgid jms. Jah viktimiseerimise ja suurte kollektiivsete ohverdamiste puhul võib ju küll juhtuda et vahenditega eksitakse. Ja näiteks süstla asemel kuul antakse. Juhtub, ei maksa pahaks panna.  Aga iroonia päästab iseenda kui ta ka muud ei päästa ega säästa.Asi  seegi.

Olgu aga ma olen natse väsinud ja nüüd tuleb vist kirjetega väike vahe sisse. Eks paista. Aga juba mitu õhtut käin mina oma koeraga jalutamas ja koer on arust ära muudkui üht jäljerida mööda. Eile saime siis asjale jaole. Läks üks valge nässakas aga aeg oli tal säärane mis tundeid lõõmutas. Ja siis sain ma veel sellestki aru et koeral pole naljasoont, huumorimeel on kehva. Muidu küll armas ja hea aga nalja ei mõista. Et koer mängib küll aga nalja ometi ei tee ja isegi ei mõista. Aga nüüd siis minema teise linna ja tagasi alles tuleva nädal.

vastuseks

Otse loomulikult ei ole ohverdamine (märg asi) ja viktimiseerimine mingid lõplikud ja ainsad lahendused. Enamik tänaseid viktimiseeringuid lõpeb lihtsalt survatuse, marginaliseeringu või ostrakeeringuga st. et sulle sunnitakse peale roll mida sa muidu endale kindasti ei tahaks ega võtaks. Seega lahendeid ei pruugigi olla ega tulla aga sa peadki jääma mängima mingit ühte osa mida sa ise ei oleks tahtnud endale võtta. Nii on elus sagedasti. Ehk isegi enamjaolt. Ja vahel ei saa ka ise enda võetud rollist enam  välja. Oled nii öelda ise ennast ära sildistanud sest see sinu roll on sinu arvates ainsaks adekvaatseks rolliks ja vastuseks kellegi teise rollimängule. Ega siis muu aita kui tuleb n.ö. lipsusõlme järele anda ja oma rolli lõdvendada. Ja kasvõi ise sellest rollist selleks välja astuda et keegi teine sind enda antagonistiks enam ei peaks.

Aga Peeter küsis küsimuse:

“seleta mulle suur ohverduse asjatunda üht asja.
Selgeltnägija Sergei ütles, et kui keegi tahab temalt abi saada peab ta ära ondma endal kõige olulisema asja, et abi saada.
See on nagu ohver. olgu see või raha. Aga ta peab oluline asi olema, muidu abi ei saa.”

ega mina ka tea aga kindel see et omafinantseering on oluline mitte ainult äriprojektide maailmas.

“Vaataasin oma lemmikkanali pealt filmi Aabrahamist. Seal oli palju ohverdamisest kaadreid. Vastik riitus. Nagu terve ajalugu on miskist vaatevinklist jabur ja rõve. Mis mu küsimus siis oligi. Ah jah, miks inimpsüühikale on hea overdus.”

Peamiseks tulemiks on sotsiaalne formatsioon st kogukonna konsolideerumine  ühe või ühtede arvelt kelle vastu sõditakse. Või neid siis kogudusest näiteks välja pannakse.

“Ja kui tihti peab siis seda aadrit laskma.
Vaata vanasti raviti ka aadri laskmisega. Aga ei tea ühtegi võtet tänapäeva meditsiinist, kus aadrit lastakse. Ise ma arvan, et ka kogu ohverdusteooria on jabur ja ajaloo umbkäik.
olgu see viktiseerimine või miski muu”

Ma ei tea kui tihti eks need asjad toimuvad ju enamjaolt teadvustamata st et näiliselt täiesti alateadlikult. Kindlasti on seal mingid dünaamikad aga ma neist eriti ei tea. Igakord kui miski/keski hälveline kogukonda ohustab kas oma kõlbelise kõhetumise või muu poolest. Nii et ma ei tea eks seda ole ju nondest kogukondadest näha milles me osaleme.  Nendest vabaabielulistest inimestest näiteks kes on imbunud meie moraalselt vankumatute ridadesse salamahti ja tahavad seal näiteks või laulda. Eks ole ju laulukoorid ikkagi selline moraalse liikumise sisemine kaardiväeüksus. Kas pole?

Ohverdusteooria on praegu sama tõde kui toona ainult et vormid muutuvad ja moonduvad. Ohverdamine/viktimisatsioon jäävad sama kauaks kui inimkond.  Kui sa seda näha või näha ei taha siis oled määratud ise osalema.

Üks asi mida peaks välja tooma ja läbi rääkima on kindlasti see et viktimisatsioon on siin kõlamas mu saidil ma mõtlen kindlasti vaat et lausa eranditult negatiivses värvingus. Et aga kogukonna formatsioon on ju iseenesest positiivne jääb nagu varjule. Õigupoolest on see ambivalentne. Ohverdatavale on see kindlasti negatiivne kui ta just ise märtripoose ei võta ja sellega endale moraalset kapitali asemele ei teeni. Kogukonnale aga positiivne. Mina aga olen osalusvaatleja ja seega on mulle kord nii kord naa. Võtame või näiteks viimased seisukohavõtud kirikukogul. Kirik on järsku väga otsustavaks muutnud ja kindlasti toodab see sotsiaalset sidusust samal ajal kui neile keda seisukohavõtud puudutavad on see ilmselt päevselgelt negatiivne. Kirik on teinud moraalseid avaldusi millega on vaat et üle omaenda varju hüpanud. Ja mis selles kontekstid ehk pisut veidralt küll kõlavad. Aga ehk on nüüd seda mitmele poole lahku kiskuvat moodustist lihtsam koos hoida, seda enam et nüüd on siis ühine vaenlane olemas ja otseselt puudutab seisukohavõtt ju ehk paari kolme inimest. Ja suure tasakaalustaja roll on kohe muutunud ja kõik läheb ehk mõnd aega niikui lepse reega.  Sotsiaalne kohesioon vähese hinna eest karjuks siinkohal viktimisatsiooni müügimees.

Nii et enamuse jaoks on tegemist ju erakordselt positiivse asjaga kui nii võib öelda. On lihtsalt nähtus mis ohustab identiteeti/moraali ja sellega tuleb siis n.ö. õige asja nimel sõdida. Mida saakski siin siis negatiivset olla? Ei saa ju. Ja hääletamine oli ühehäälne ehk küll enne oli ägedaid sõnavõtte. Või mina vaene mees kes läks rahastajatega tülli ja ohustasin  seega organisatsiooni mitte küll identeeti aga toimimist küll, sest kui raha pole siis pole suurt midagi… Ka positiivne näide siis enamuse vaatepunktist. Nii et kummalt poolt kaeda. Ainult et see on lihtne ja magus vahend ja kui sootsium seda juba praktiseerib siis jääbki ta seda tegema. Ja võib Jumala armust märkamatult mööda ja välja libiseda sest sellega käib kaasas alati ju ka sildistamine. jms. Ning viktimiseeriv kogukond teeb seda väga selgesti ja kindlalt ja ei vaheta silte ka kergesti kui üldse. Teoorias küll tehakse vahet inimese ja teo vahel - praktikas aga reeglina mitte. Praktikas on nii et  indiviidid võivad kõik suga ära leppida aga kogukonna esindajatena ei tee nad seda ometi mitte, sedasama mida nad indiviididena teevad. Minul on aga ebameeldiv käia samas paigas kus lisaks enamikele kenadele inimestele on ka need kes kunagi n.ö. sogases vees kalu püüdsid. Need kelle “läbi pahandused tulid” Jeesuse sõnul ja kes tänini mingeid tööharusid juhatavad. Need kes vallandasid mimeetilise keerise või püüdsid sest vähemalt kasu lõigata. Ja ilmselt jäävadki nad sedasama tegema ja kellega ka nood teised kes lihtsalt üldise mimeesisega kaasa läksid ka mitte midagi ette ei võta ega tee. Kuni järgmise korrani vähemalt. Mis tuleb kindlasti. Alati on mõni nn aktiivne kuri kes viskab esimene kivi n.ö. ja siis lihtsalt teised kes lihtsalt sama ree peal kaasa sõidavad.  Ja siis on nende käitumist huvitav jälgida. Mul ei ole indiviidide tasandil nagu kellegiga midagi enam õieti klattida aga on siiski mõned kel kehv süüme mind lihtsalt ise väldivad. Muud miskid. Nii et enda elu kui õpimaterjal enda jaoks ennekõike. Ja keda sa kuulad siis ikka kas teisi või iseennast? Eks sellestsamast olene siis ka ka vaatepunkt.

Nii et on meil olemuslik väärtus ja siis veel moraalne väärtus ja teoväärtus. Indiviidiline ja kogukondlik väärtus.   Ja eks siis nondega mängita. Kirikus peaks kehtima ennekõike olemuslik väärtus. Aga nii see paraku ei ole enamjaolt ei ole koguni. Ja siis on meil veel see kuis me ise endid hindame ehk enesehinnang. Ja enesehinnang ja kogukondlik hinnang meile harva et kokku langevad ja kui enese oma madal on siis arvestame me liialt selle kogukondliku hinnanguga.

Kuidas viktimiseeritavat ära tunda?

Ja siin tuleb teha ranget vahet märtripooside võtja ja tegeliku ohvri vahel. Esimene mängib süütut kannatajat selleks et teenida moraalset kapitali, teine on aga tõsitegevuse ohver. Ohvrivalikul on mitmeid kriteeriume. Veritasuga ühiskonnas on üheks kriteeriumiks kahtlemata suguvõsa tugevus või nõrkus, millega alateadlikul tasandil arvestatakse. Seega siis orvud. Oma koha kaotanud kuningad, juhid ja aadlikud, hapuks läinud karismaga juhid oleks teine lemmikgrupp. Üldiselt on ohvri ja pseudomärtri vahel väga suur vahe. Märtripooside võtjaid ei tohiks isegi märtriteks nimetada sest nemad Rooma Riigis igatsesid usu pärast tapetud saada.

Ohvrilt eeldatakse et ta oma rolli omaks võtab. St et ta ohvri rolli mängib ja tõsimeeli ka ise ennast süüdlaseks peab. Nii on kõigil lihtsam. See on siis selline suhteliselt lihtne rollimäng. Ja kuidas sa rolli omaks ei võta kui kõik sulle ütlevad et just see sinu roll on. Siis lähed mängust üldse minema. Mis on ohverdamise teiseks peamiselt viisiks. Kas märg asi või pagendus. Tänane lemmiklahend lääne ühiskondades on pagendus. Kui sa kaasa ei mängi siis on muidugi võimalik seegi et sind ikkagi ohverdatakse, aga siis juba vastutahtsi. Siis sa mängid lihtsalt vastupunniva ohvri rolli ja kõik. Muud suurt vahet ei ole. Aga vahel võib see mängu ka ära rikkuda. Nagu näiteks Hiiobi loos. Kus troika lendas kohale ja hakkas n.ö. asja arutama aga õiget protsessi sellest asjast tegelikult ei saanudki. Sest keegi sekkus kes ennast jumalaks nimetas ja hakkas prokuröridelt küsima et kus te mehed siis olite kui ma Leviaatanit tegin? Mis on minu jaoks kohutavalt koomiline. Tõi n.ö. sisse uut materjali mis senise kaasuse tühjaks tegi. Või pigemini küll mis muutus vaikselt prokuröride endi süüdistamiseks. Teiste süüdistamine on alati selline kahe otsaga mäng. Järgmisel hetkel oled sa ise see keda sa hetk tagasi süüdistasid. Ja läkski kõik lörri ja võib arvata et Troika lendas edasi ja leidis endale kiiresti uue kaasuse mille kallal töötada. 

Ja kui ka ohver end süüdi ei tunnista siis on ta ometi täiesti üksi, ta kogeb seda mida võib nimetada ohvriüksinduseks, sedasama mida Jeesus ristil ja ma ei ole sugugi kindel kas ta sel hetkel lohutas end ilusate mõtetega inimkonna lunastusest ja ms. Ohvriüksindus on väga sügav eksistentsiaalne kuristik kuhu mõned inimesed on määratud suurema kogukonna poolt kukkuma. Keegi on seda võrreldnud halvatud kõnekeskusega inimesega kes kõike tajub kuuleb ja kõigest aru saab aga kes ometi oma häält kuuldavale tuua ei saa. Nõnda on ohver inimene  sotsiaalses vaakumis sest mingist hetkest muutuvad rolliootused sedavõrd intensiivseteks et tähele pannakse  ja kuulatakse vaid ja üksnes seda mida sa selles eeldatud rollis teed ja kui sa midagi muud teed või ütled siis sind lihtsalt ei kuulata. Inimene on seega täiesti ära lõigatud oma sotsiaalsest keskkonnast ja talle on jäetud vaid ohvrile kohased rituaalid. Millegipärast on nood tänini elus ja alles näiteks või USA kohtusüsteemis. Kus surmamõistetule võimaldatakse suitsu tõmmata ja endale menüüd tellida jms. See oleks kui väike andekspalumine ohverdajate poolt et oops ära siis pahaks pane, sa saad ju ise aru küll et me täitsime üksnes kohust ja tegime vaid seda mis õige oli ja mida sa ise ka meie asemele oleksid teinud. Nii on ohverdamine ja näiteks ausseülendamine või koroneerimine mitte väga erinevad oma olemuselt. Viimased heateod enne ohverdamist on siis jäänuk ametisseülendamisest ehk teisisõnu on nii ohverdamine kui koroneerimine sarnase protsessi kaks erinevat otsa. Mingil põhjusel ei õnnestu ohverdatavat ohverdada ja tema kui märgitud mees saab ja ülendatakse hoopis juhiks ja valitsejaks. Näiteks siis kui ohvri ootusaeg on liiga pikk ja olud vahepeal radikaalselt muutuvad. Üldiselt on aga suur juht õpetaja valitseja ja ohver sarnase protsessi kaks erinevat otsa nagu juba öeldud.

Ohvriüksindus, selles tunned sa ära kes on su sõbrad. Enamik läheb alati kaasa üldise hullusega, ka kolm kõige lähemat nagu Jeesuse loos, viimaks tõusevad nad mingil koosolekul ometi üles ja ütlevad välja selle mida neilt kõik ootavad, et jah paraku olin ka mina ta sõber ja toetasin teda aga nüüd olen ma aru saanud et ta oli tõesti süüdi. Olen saanud puht objektiivselt järele mõelda ja otsustada… Ja on veel õiglaselt nördinud peale et sa seda hinnata ei osanud ega oska. Sõber kes süsteemi jääb mis su on hüljanud peab su reetma ja seda ta teebki. Selle peale võib mürki võtta. Ja ega ta siis ka sõbraks enam jää sest tal on halb süüme ja sa pole olnud tänulik talle ta mõnede algfaasi abitute katsete eest sind süsteemi osana säitlitada. 

Ja siis on ehk veel mõned kes näevad protsessi läbi või vähemalt ei usu selle järelmeid ja kes tulevad ja tõesti sind aitavad ja ära peidavad ja varjavad ja põgeneda aitavad, kasvõi näiteks Sveitshi. Või kuhu iganes. 

Tegelikult tahtsin ma paar sõna öelda ka selle TMS ilmunud artikli kohta. http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3466&lang=est

Artikli point on see et “mõõdukas moslem” on fiktsiooniline tegelane kes tegelikkuses on apostaat või usutaganeja. Ja et sellist pole tegelikult olemas. Point siis selles et portaali olemust arvesse võttes ei maksa islami apostaatidele aega ega raha ega tähelepanu pühendada vaid pigem tuleks radikaalsele islamile vastandada radikaalne misasi? Ehk siis kristlus või vahest ehk rahvusradikaalne rahvuskristlus. Vast pigem see. Kuna aga rahvused on väikesed siis peame me valged ja läänlased üheskoos omi väikesi asju ajama et need ühtekokku suureks asjaks saaksid ja suur asi oleksid. Ühest küljest on see siis radikaalne artikkel mis pooldab radikaalseid vaatepunkte ja radikaliseerib ka oma lugejaid. Kantud siis mitte rahutegemise vaimust. Just sellise meelelaadiga tegelased valmistavad meie ühiskondi ette uuteks suurteks konfrontatsioonideks. Sest nende loogika järgi on “mida pahem, seda parem”.  Keegi neid selles faasis aga veel ei peata. Kui ärgatakse on juba hilja. Meil Eestis on väga mõõdukas ja tore Tatari kogukond ja pole nad ehk apostaadid ühtigi ehk küll mõne meelest ehk on. Minu küsimus siis pigem selline et miks jäetakse ainult radikaalid valijateks ja otsustajateks ja miks mitte või needsamad apostaadid. See artikkel lõikab aga sõrme ka kirjutajatele endile. Ja kristlisele ja rahvusradikaalsele ellusuhtumisele. Ka kristluses on küllaga neid kelle jaoks Piibel on paberist paavst ja kes sealt kummalisi asju välja loevad. Ja kes peavad vanemaid protestante apostaatideks ja kes on sama rumalalt sõjakad nagu nood islami radikaalidki. Kes mõistavad vaid kehakeelt kui parimat lahendusvarianti. Islam on jah praeguses ilmas suur jõud mis rahuneb niipea kui tal õnnestub vaenlane ära võita/inkorporeerida. Aga paraku ei näe ma erilist jõudu mis sellisele radikaalsele islamile suudaks vastu seista. Lääne poliitkorrektne demokraatia kapituleerub ilmselt juba siis kui islamiste on kusagil 35 % elanikkonnast kui mitte varem. Ja on sellisena tõestanud juba korduvalt oma täielikku suutmatust. Ainus mis Euroopat lõplikult veel islameerumast tagasi hoiab on islamistide väike suhtarv. Aga see muutub veel meie eluajal ehk 50 aasta jooksul mitmetes riikides. Ja paneb meid tõsiselt küsima Lääne mudeli elujõulisuse üle juba täna. Mida ja kuidas muuta on raske öelda sest mistahes järelmid lähevad niiehknaa vastuollu nii kehtiva poliitkorrektsuse kui ka seadusandlusega.  Mulle ei meeldi TMS tulemid ega ka siukse üliliberaalse geyühiskonna tulemid. Ja seda gruppi millega end õieti samastada ei pruugugi olla.

Kuidas viktimiseerijat ära tunda?

Lühidalt nõretab kutseline viktimiseerija õiglasest nördimusest. Selle järgi ongi teda kõige lihtsam ära tunda. Ta pakatab. Nagu öeldud esineb viktimiseerija peamiselt kahes rollis. Esiteks võõpab ta end väikese maalrirulliga tumedaks nagu atleetvõimleja ja seejärel alustab ta märtripoosidega publiku ees. Sellega pälvib ta enda meelest kaastunnet ja tekitab teisteski õiglast nördimust. Kui poosid välja tulevad loomulikult. Võib aga juhtuda et ise arvad et on märtripoosid aga publik peab neid hoopis anglosaksi poosideks. Siis läheb jamaks. Märtripoosid on oma olemuselt süütuna ülekohtu all kannataja ohvripoosid. Kogu ta olemus kisendab – kas te siis ei näe ja et kuidas teil ometi küll must kahju ei ole?  Kui märtripoosidega väga rahul ollakse siis publik hullub ja annab märtrile täie õiguse. Kui märter adub küllaldast toetust siis muudab ta koheselt oma rolli. Võiks lausa öelda et tema märtripoos kasvab lausa iseeneslikult üle süüdistaja rolliks ja kui ta süüdistused toetust leiavad asub ta koheselt viktimiseerima. Ikka neid kes temaga nõndamoodi on teinud. Nad on pälvinud õiglase kättemaksu. Märtripooside erakordne populaarsus on seletatav üldise ohvriteadlikkusega Läänemaailmas. Nii on märtripoos enamjaolt vaid viktimiseerija alandatud olu mis teda ette valmistab tõeliseks tähetunniks ja selleks on vaieldamatult viktimiseerimine. Mõni neist elab väga oma rolli sisse nii et elu tundub vaat et tühi ja mõttetu kui ta kaua ei saa kedagi viktimiseerida. Nii ta siis käibki ringi ja nuusutab õhku ja sorib teiste jahtunud tuhas ja püüab jälge üles võtta. See on eriti tõsi nn. vabakutselise viktimiseerija puhul. Ta sorib teiste jahtuvates konfliktides ja püüab neid üles lõõmutada seisukohti  võttes. Ta on nagu üksik võitleja westernites, ainult et selle vahega et püstolit ei pruugi tal täna olla. On vaid hapu nägu mis niipea särama lööb kui õnnestub enda märterlus muuta ehedaks ja õiglaseks tasumiseks. Siis saavad moraalse raamatupidamise tulbad tema jaoks õigeks ja taas tasakaalu.

Ja vahel see tal ka õnnestub. Nii käibki ta ringi kivi taskus ja püüab teisigi viskama  saada. Kivid nagu öeldud on meil kõikidel taskus. See oleks nüüd siis selline patoloogiline inspektor Javerti tüüpi kutseline viktimiseerija.

Tavaviktimiseerija on see viktimiseerija kes teeb seda mitte südamerõõmuga vaid murelikult ja nuttes, võiks lausa öelda et mitte tahtes, teeb mittetahtsi, ainult häda ja kohuse sunnil. Selleks et sootsiumit formeerida. Või pälvida autoriteeti õiglase asja eest väljas olles ja võideldes.  Selline olude sunnil viktimiseerija võtab oma tegevuse aluseks reeglina mingid enam-vähem objektiivsed kriteeriumid, milleks on põhikirjad, lepingud, rahvakogunemiste ja koosolekute hääletustulemused jms. Ja teda ajendab täiesti siiralt muuseas mure suurema inimkoosluse hea käekäigu pärast ja kõik mida ta teeb, teeb ta vaid tänu sellele et tuleb ja mitte et tahaks. Ja see ongi see hädavajalik kurjus mis käib vastutavate ametitega koos ja ühte jalga ja millest lihtsalt pääsu ei ole. Sealjuures on selline tavaviktimiseerija sageli esimene kes hakkab hauale lilli tooma või püüab teha väikesi sümboolseid zheste  et ennast vabandada ja öelda – kas sa siis aru ei saa et see on ebameeldiv mida ma teen aga ma pean, tegelikult armastan ma sind ja teen seda vaat et otse ja lausa armastusest lähtudes. Vastutahtsi aga igal juhul. Kas sa siis ei mõista et sa oled ikkagi ise süüdi ja ainsaks teeks olukorrast välja on sinupoolne taganemine ja minu õiguse tunnustamine?

Kuidas neid siis ära ja tunda? Toome mõningaid näiteid. Joosep Toots on hea näide. Tema kes otsustas selle kamba üle mis Paunveres möllas. Tema viktimiseeris Arnot ja sai kõik koolipoisid suurde lahingusse saksapoistega tõmmatud. Tema pressis seda kummalisest materjalist rõngast Arnolt välja ja ähvardas et kui tarvis hakkab ta ise Teelega plaani pidama. Ja kui Tõnisson sakste parve ära uputas siis jäi selles ju esiti hoopis Lible süüdi kes oleks äärepealt koha pealt lahti tehtud selle jama pärast. Musketäride lugudes on suur intrigaan aga kardinal Richelieu ja järgmises raamatus tema hale vari Mazarin, kes oli väiklane ja ihus aga muidu ehk mitte kehvem mees. Richelieu üheks peamiseks tööriistaks oli mileedi ehk kurat naisenahas. Ja tema suurte plaanide tühjakstegijateks olid kuninganna ja meie neli kangelast.

Tavakõnepruugis nimetatakse viktimiseerijat lihtsalt ehk intrigaaniks. Tema on komistuskivi Piibli sõnul, see kes ei ole armuastja vaid see kes vallandab mimeetilised rivaliteedid ja suured skeemid mis päädivad reeglina kellegi ära ajamises ja seega ohverdab tema teisi. Selline inimene võib oma sõnul olla kristlane, vähe sellest ta võib olla vaat et lausa misjonitoimkonna esimees ja õpetada pärismaalastele samal ajal Coca Cola joomist ja hambapesu. Ometi on ta oma isast kuradist, nagu Jeesus ütles. Ta teeb enda kaasosalisteks teised keda ta oma skeemidesse sisse veab. Ta on reeglina põhimõttekindel inimene ja vormilistes küsimustes võib ta vaat et lausa pedantne olla. Reeglina on talle võõrad moraalsed kõhklused, ei tema teab mis õige on, kes on süüdi ja kes on süütu ja nõnda on ta moraalses soos ja kõhklevate inimeste pimedas maailmas ühesilmaline kuningas sageli. Sest tema ei kõhkle. Talle saab vastanduda vaid kahesilmaline nägija, see kes näeb läbi lisaks soole ka sellesama ühesilmalise esiviktimiseerija enda. Ehk küll tavaelus läheb vast pigemini nii et nägija peab pimedate ja ühesilmsete ees ja survel lahkuma. Ühesilmaline on ta selles mõttes et ta teab ja tunneb viktimiseerimise formeerivat väge ja ei väsi ega kõhkle seda kasutamast. Aga toome parem näite UT-st. Juudas on protsessisütik, vallandaja kes oma motiividest lähtudes ehk küll pimedana vallandab protsessid mis tal üle pea käivad. Ja temale kui reeturile andeksandi ei ole sest ta ei suuda seda enam ise ära uskuda. Suures skeemis osaleb veel suurkohus ja ülepreestrid kes lähtuvad lihtsast loogikast “parem hukkugu üks inimene kui kogu rahvas”. Nemad on need ühesilmsed kes saavad viimaks ka Pilaatusega hakkama kes teeb seda vastutahtsi ja andes samal ajal väikesi märke sellest et mina olen erinev ja et mina niimoodi ei arva, Jeesus. Aga ometi teeb ta oma töö ausalt ära. Ja mimeetiline jäljendus on nii tugev ja võimas et jüngridki salgavad Jeesuse. Kõik mängivad kaasa ja oma pimedamal tunnil on kõik ühtviisi viktimiseerijad, suurem osa aktiivsed ja väiksem osa lihtsalt hirmul ja passiivsed. Aga kõik on ühes keerises ühtmoodi sees ja teevad ühte asja. Aga Jeesuse võit on ohvrite hääle võit, see on uudisekünnise ja kommunikatsiooni ime et tekib alternatiivtõlgendus ja jääb elama ja siis kirja panduna muutub ise hiljem normatiivseks Jeesuse loo tõlgenduseks. Ja jääbki nõnda läbi inimajaloo ohvrite hääle esiletoojaks ja ohvrite julgustajaks ja ohvriteadlikkuse loojaks ja toetajaks kõikides ühiskondades. Aamen.

Kuidas viktimiseerimist ära tunda?

Tuleks ehk siis vahet teha teatud identiteedijoonte jõustamisel ja põhikirjade ja töölepingute järgmisel ehk ütleme siis niimoodi et kui tingimustes on varem kokku lepitud siis ei ole tegemist viktimiseeringuga. Vähemalt mitte selle klassikalisel kujul. Võib küll olla ja oma olemuselt võib asi olla seesama või vähemalt sarnane aga see oleks siis selline viktimiseerimise pehme, teatud tingimustes ehk isegi positiivne variant. Kuidas sa vabaned inimesest kes on kogu kollektiiviga vastuolus ja töötab nii öelda suurtele eesmärkidele vastu? Ainsaks võimaluseks on temast vabaneda.  Selleks on seadused ja neid saab ja annab alati järgida. Loomulikult ka sellise viktimiseerimise korral võimalik et emotsionaalne foon jms mis luuakse on äärmiselt negatiivsed. Et emotsionaalselt on tegemist klassikalise ohverdamise/viktimiseerimisega ehk küll lepingute järgi on kõik n.ö. korrektne. Näiteks sisuliselt ajendiks on see “et sa ei saa oma tööga lihtsalt hakkama” ja vormiliseks ajendiks on siis konkreetsed ülesanded millega sa hakkama ei saa. See selleks see jääb kestma seni kuni maailma kestab.

Räägin siis sellisest suhtumisest ja suhtumuslikust küljest mis ei ole kusagil sedastatud ja milles ei ole kusagil kokku lepitud. Ja mis tuleneb alateadlikult neist võimumängudest mida inimesed mängivad. Räägin ohverdusprotsessi kuivast ehk vereta vormist mis päädib tänases maailmas ja oma tsiviliseeritud kujul tavaliselt inimese ära ajamisega ja temast n.ö. lahti saamisega. Kusjuures ei ole tema kompetents sealjuures mitte kõige olulisem küsimus vaid pigem mingid isiksuslikud omadused. Ja sageli ei pruugi otsest põhjust algpõhjusena ollagi.

Ja mis tavaliselt ristub reeglitega st. et lepingud jms on lisaks ja nende alusel siis viimaks toimitaksegi. Räägin aga ennekõike emotsionaalsest foonist mis konsolideerub mingil hetkel ühe isiku või teatud grupi vastu. Töökollektiivides võib olla ja tekkida igast töö ära teinud inimeste gruppe  ja võivad nad ka ägedalt võidelda nagu näiteks ametiühingud. Usumaailmas ongi tavaliselt tegemist gruppidega kes siis ühiselt minema aetakse kuna tegemist on kas hereesia, skisma või kõlbelise kõhetumisega. Viktimisatsioon oma ehedal kujul leiab täna aset näiteks koolikiusamistes kus on alati kolm osapoolt ja formeerub nn vihkamise kolmnurk mis on üsna sarnane armastuse omale. Kiusaja kiusatav ja soo mis reeglina läheb kiusajaga kaasa, või ei viitsi, taha ega suuda sekkuda kiusatava kasuks. Peamiseks hirmuks on sealjuures see et siis võid sa ise järgmine olla. Ajendit ei ole raske leida ja selle annab tavaliselt kiusatav ise. Või siis saadatakse see provokatsiooni teel. Provotseerimine on suur omaette ajalooline teema alates Nero Rooma põletamisest jms. Tavaliselt on kiusaja ka üsna kindel oma füüsilises üleolekus. Kui kiusatav tublisti vastu hakkab siis on tal parem shannss pääseda kui siis kui ta vastu ei hakka. Ja mida varasemas faasis ta vastu hakkab, seda parem. Muidugi on võimalik ka see et nn kiusatav annab preventiivse löögi ja saab ise seeläbi kiusajaks. Mul oli koolipõlves võimalus viktimiseerida peale suurt koridorikaklust kaotajat aga ma ei soovinud seda teha. Ja pealegi kui on tegemist enam vähem võrdsete vastastega siis tuleneb kaklusest alati ka teatud lugupidamine teise vastu eriti siis kui kumbki pool otsustavat ülekaalu ei saavutanud ja pigem tehakse siis rahu. 

Aga tuleme  parem tagasi tänasesse päeva ja tänastesse töökollektiividesse. See oleks siis üsna lähedane sellele mida eesti keeli ka ahistamiseks nimetatakse ehk küll ahistamine on vist enamjaolt seksuaalse alatooniga. Viktimiseerimine  on pigem negatiivne emotsionaalne foon mis luuakse.  Ainsaks võimaluseks on tegelikult sellele kohe ja täie rinnaga vastu astuda, mis siis sellest kui sa seeläbi kinnitadki seda mida sust juba niiehknaa sisuliselt eeldati. Et oledki selline ja sinuga tulebki järelikult niimoodi käituda nagu me siin hakkasime alles mõtlema. Vastuhakk kiirendab kogu protsessi tunduvalt ja tavaliselt viktimiseeritava kahjuks. Üheks võimaluseks on ka kommunikatsioon iga hinna eest ehk see et sa võitled väga leebelt ja armastavalt aga sihikindlalt ja lõputult oma vaatepunkti eest. See võib vahel anda ka positiivseid tulemeid. Veel üheks võimaluseks on leida keegi teine patuoinaks enda asemel. Ja siis veel rünnata otsest vastast nii nagu sa vähegi veel suudad. Palju rohkem võimalusi ei ole. Minule on loomuomane negatiivse fooni tekkides rünnata. See on lihtsalt lapsepõlvetarkus et kui niikuinii löömaks läheb siis pääsed sa siis kergemini kui esimesena lööd. Ja selle järgi olen ma ka elus käinud. Ja selle tagajärgi ka söönud. Minu arvates ei ole sugugi kristline lasta end viktimiseerida. Ka Jeesus tegi lihtsalt oma asja ega painutanud end sugugi nende agendasse kes teda ohverdasid. Mäejutlus õpetab meid järele andma ja mitte vastu lööma. See on alati võimaluseks aga selle sügavamaks mõtteks on minu arvates kättemaksust loobumine. See on aga natuke teine teema ja mitte otseselt viktimiseerimist puudutav ei ole see kirjakoht. 

Sa tunned muutunud emotsionaalse kliima ära igast vihjetest ja pilkudest ja seljataga sosistamisetest. Ja siis mingil hetkel tuleb personaalküsimus kui tegemist on sekulaarse firmaga. See on see hetk kus asjad siis kulmineeruvad. Kui aga usuorganisatsiooniga tegemist siis ei pruugi sellist asja tullagi. Võib tulla hoopis mingi suur koosolek kus sind nõukastiilis hakatakse hukka mõistma ja mis kõige olulisem sinu üle hääletama. Sest usurahva seas elab iidne klassikaline ohverdamisskeem täna märksa ehedamal kujul kui näiteks avaliku sektori asutistes. Samas on kristlus tänaseks inimesi (sealhulgas ehk ka kristlasi) niipalju mõjustanud et nad ei tunne end ehk avalikult viktimiseerides endid enam hästi ja ehk hakkab neil piinlik vms. Nii et seda külge tuleb inimeses julgustada. Et see õiglase nördimuse emotsioon mis ajendas teda koos teistega viktimiseerima ei ole järele mõeldes ehk siiski päris adekvaatne.

Et üheskoos siis ühise vaenlase vastu. Kusjuures kaasust nagu õieti polegi. Kui muud ei ole siis usurahvas leiab ikka kas allumatuse, või uhkeks mineku vms. ja sellest piisab sest eesmärgiks nagu me juba teame on inimesest vabanemine iga hinna eest. Ja tehaksegi ära. Ja kui inimene pärast veel prääksub siis avastab ta peagi et igast täiesti kõrvalised kiibitsejad kellele ta silmade värv näiteks ei meeldi (vt. inspektor Javert’i) on juba rõõmuga asjast kuulnud ja ütlevad sulle sedasama mida suurel koosolekul öeldi. Ja veelgi enam mitte üksnes sadasama. Et on uhkeks läinud ja tegelikult oli ta alati selline jms.  Ja ma aimasin juba ammu tast seda jms. See oleks siis ohvrivaliku teema Girardil. Ja siis oledki sa Kaini märgiga mees valmis. Siis on targem juba emmigreeruda või pidada teise variandina oma sõda kuni ausa lõpuni.  Sõda oma ehk ohvri tõe eest. Jeesus ütles et sellest naisest kes ta jalule salvi valas tuleb rääkida maailma otsani. Nõndsama peab ka ohvrite tõde saama räägitud maailma otsani sest see teeb maailma paremaks paigaks ja Jeesus ise ohvrina on alati ja otsani ohvrite poolel, mitte kunagi aga viktimiseerijate poolel. Ja seda tuleb siis seni teha kuni nad aru saavad kui saavad. Karta on et nad ei saagi saama. Aga ehk teised saavad. Ja ehk on neil siis vähemalt piinlik. Ja kui andeks palutakse siis tuleb ka anda. Ja siis ongi rahu suur oliivipuude vilus (kus puhkab rahatuvi -paksuke). Vaat nii tulekski talitada. Me ei saa sanktsioneerida emotsionaalselt ülesärritatud inimkoosluste vägivallaakte olgu siis pealegi et “märga asja” tänapäeval enam ette ei võeta reeglina.

http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=27296171&l=fplead

aga lähme edasi

harrastussotsioloog nagu ma olen. Täna või hiljuti oli Soome sõja hakupäev, kui tehti odav provokatsioon, need Mainila lasud. See on klassikaline skeem rünnata omasid et siis omad vaenlase vastu mobiliseerida ja meie idanaaber on ametliku poliitika tasandil suur meister sellised asju korraldama. Et saada ettekääne ja vaenlane endale ette käänata. Ja kui juhid on kaabakad siis aitab neid vaid see et nende rahvas on alati ja ikka valmis suure asja pärast ennast ohverdama. See annab juhtidele mänguruumi, sest rahvas osaleb ikka süüdimatult suurtes skeemides ja ründab pahu. See veel ka sellest et ka kirik on neil ju selline etniline ma ütleks et kahuriõnnistajate kirik. Nagu Jugoslaavias hiljuti näha oli. Olgu peale ortodoksia aga kui siis kuni Konstantinuse pöördeni kui kirik vägivalla oma arsenali võttis. Sealt edasi aga mitte. Vägivald on lahendus. Nii arvavad mehed ikka. Ja kusagilt maalt arvavad ka naised et meeste vägivald on lahendus ja kui seda ei ole siis nende endi oma. Selles langenud maailmas ongi nii, ainult et kas me alustame sellest või hoiame seda viimase ässana varukas. Või keeldume sellest lahendusest ja oleme pigem ilma lahenduseta? Kirik võiks nii tehagi. Ja kasvõi enda sees alustades sellest et inimest teenitakse tema surmani. Et kirik on asutis mis inimest ei hülga ja temas viimasena inimest näeb. Mitte nii nagu praegu kus osad kirikud panevad inimese enda seast välja seni kuni ta kinnimajas on. Seda ma ütlen et ühiskond on armulisem sest peale surmanuhtluse kaotamist näeb ühiskond kurjategijas inimest, ehk küll mitte ajakirjandus. Aga kirik seltsib siinkohal sageli enam ajakirjanduslike demoniseeringute kui ühiskonnaga ja põhiseadusega. Kus on pedofiilide, naisepeksjate jms tugi- ja abigrupid kirikutes? Kirik ei julge silma vaadata elureaaliatele ja kirtsutab esimesena patu peale nina ja jätab patuse teenimata ja jätab end sellega ilma ka võimalusest et patune pöördub. Ja paneb välja näiteks. Selle Korintose kirja kaasusega, “pange siis kurjategija endi seast välja” sanktsioneeris Paulus kogu kiriku kestmisajaks moraalse viktimiseerimise ja seda on suure hoole ja armastusega tehtud ja järgitud tänini välja. Muidugi oli toona kirik ka tõeline moraalne rünnakrühm täna aga reageeritakse pigemini ajakirjandusele ja skandaalidele st et ollakse enam mures oma näo pärast kui moraali enda pärast. Järgmises kirjas ütleb Paulus et miks te teda tagasi ei võta? Sedasama meest nimelt. Üldiselt aga  näen ma praegu pigemini tendentsi suurema moraalse ranguse poole kirikus ja just nimelt moraali alusel viktimiseerimist mis kirikule alati nagu igasugune viktimiseerimine igale inimkooslusele hästi mõjub. Konsolideerib ridu jms. Omade ründamine suurendab usaldusväärsust võõraste seas. Aga tõenäoselt on see vaid voolu hetkeline tagasipööru koht ja ei suuremat muud. Viimane lahing enne lõplikku kapitulatsiooni poliitkorrektsuse ees.

Ma tean küll et tehniliselt on see Yugode kirik mis pomme ja kahureid õnnistas aga nad alati oma etnose asja õnnistavad tehku see etnos siis mida tahes. Ja rahva nimel toimides ikka imed aset leiavad. Sestap ma hinge kinni hoiangi kui mingi rong jälle kuskil õhku lendab et viimati tuleb välja et Ilves selle õhku on last. Ja tulles siit nüüd kasvõi oma kaasuse juurde siis tuleb tõdeda et ega kirik peagi mingit dramaatikat sinu kaasusesse installeerima. Lihtsalt inimene saab ju ise aru kui teda enam ei taheta ja kui ta on teiste meelest tülikaks muutunud. Kui ta istub suure laua taga ja tunneb et ta on seal absoluutselt üksi ja et kõiki huvitab vaid mingi leping ja juriidiline määratus ja inimene kui säärane enam mitte kedagi. See oli see hetk kus ma otsustasin ära tulla. Sest kitsamalt oli mul arusaamatus ameeriklastega aga ma ei osanud arvata et mu oma vennad mind selle alusel sellise ägedusega ründama asuvad ja mitte ainult nood vaid ka nood kes olid täiesti kõrvalised ja hoopis teises kirikus kuhu ma edasi läksin. See tõestab veelkord viktimiseerivate skeemide suurt üldistuslikku ja konsolideerivat jõudu ja seda lausa üle korporatiivsete piiride. Tõestab et eksisteerib ikkagi mingi kollektiivne ühisväli üle uskkonna piiride.

Aga tulles nüüd siit nn ärkamise fenomeni juurde tuleb tõdeda et seegi moraalne enesepuhastus juhul kui ta seda on, peaks oma olemuselt olema siis eneseohverdus või avalik enesepuhastus kus keegi teeb esimesena n.ö. otsa lahti ja selle peale ei panda teda mitte kogudusest välja ega visata kividega surnuks vaid see eneseavamine nakatab teisigi ja muutub kollektiivseks. Tavaliselt aga tehakse kahte esimest varianti sest me oleme ausatena teistele inimestele reeglina talumatud. Et keegi toob välja n.ö. peidetud reaalsuse ja ei lepi enam kümnisega petmisega võtmes et üks tilliseeme jäi maksmata. Või bussis jäi pilet komposteerimata. See oleks siis kaamelite välja oksendamise ärkamine pigem ja sellisena ei tunne koguduste juhid vabakirikutes sellest kindlasti rõõmu sest sageli on nende kaamelid kõige suuremad. Ja kui keegi on oma kaameli välja oksendanud siis võib arvata et ta sedamaid minema aetakse. Kui aga millegipärast leiab aset nihe ja ta on nii veenev ja ehe või on seda terve väike kogukond tervikuna siis võib vahel juhtuda et nad on mimeetiliselt nakkavamad enam kui neid survata jõutakse. Või siis heidetakse nad in corpore välja nagu tavaliselt sünnibki. Minu silme ees on Elu Sõna alguslugu. Ega see nüüd mingi moraalne ärkamine old aga siiski.  Moraalne ärkamine vahetatakse seega hea meelega igaste haukumiste ja röhkimiste vastu välja ning kukkumiste ja muu fenomenoloogia. Jah tõelises moraalses ärkamises töötab ehe mimeesis ehk jäljenduslikkus ja nakkav eneseavamine seda valgust mööda mis igale on antud. Ja nimismeheks saab esimene endaavaja. Muidu aga ei ole see heaks kombeks. Mäletan et kord palves ütlesin et ole Jumal mulle vaesele  patusele armuline ja kohe tuldi mind nö. kinnitama et ära süüdista ennast, sulle on andestatud. Seep see ongi et moraalset ärkamist ei saa enam hästi tulla sest igasugused nn kristlised eneseabiõpetused on inimesed selles mõttes ära rikkunud et nad ei saa end enam alandada ei Jumala ega inimese ette, kuna nende enesehinnangut on tuunitud vahepeal. Ja igast juhtimistundides on nad mingeid tehnoloogjaid kurguni täis topitud ja kui nad nonde järgi on käitunud siis on ju kõik hästi. Peab ju olema hästi. Ja ärkamised piirduvadki seega enamjaolt vaid hirnatuste ja röhkimistega. Tõeline ärkamine oleks see ja siis kui inimene hakkab ennast nägema kui viktimiseerijat, siis kui ta vahetab ära paradigma ja ei lepi enam bussipiletite ja tilliseemnetega sest nendega tegelemine viitab justnimelt sellele et põhiolemuselt on ju kõik hästi. Aga kuna progressiõpetus õpetab lõputut edenemist siis tuleb ju mingites detailides end ikka kohendada ja paremaks pürgida. Moraalne ärkamine on raske tulema ka selles mõttes et keskenetakse liialt sex, drugs and rock’nrollile ja ei taheta ega osata näha fundamentaalsemaid asju.

Advendilaulu kah

http://www.youtube.com/watch?v=qVs6X9yIM_k

http://www.youtube.com/watch?v=FTgqnXae2LQ&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=pePlO95qb3A&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=N5XX2QW2i6E&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=-bvVdAmYfXI&feature=related

Jutu jätkuks

Jutu jätkuks siis niipalju et… Mõtlesin mina siin ikka selle va sotsiaalse formatsiooni peale läbi viktimisatsiooni ja kui senised arglikud näited olid kirjandusest siis ühiskondlikud näited on üliküllased.  Vaadakem või meie armast idanaabert. Või mida nad tegid siin 1940, 1941 ja 1949 ja kõik see muugi aeg. Ja tõsi oli ka see et kui ei viktimiseeritud enam ühiskondlikul tasandil siis varises kogusee asi kokku. Kui tuli Gorbatshov kes ei tahtnud enam siis läks ta ise sama teed. Esimene asi mida nõuk võim tegi oli suur kulakute viktimiseerimine ja rahva omavahel klassitunnuste alusel riidu ajamine. Ja need kes selles osalesid pidasid seda lausa vajalikuks nagu eilsest Aili Paju filmist selgus ja sealsest Georg Meri intervjuust selgesti näha oli. Seda peeti vajalikuks justnimelt sotsiaalse formatsiooni mõttes. Silmitsi suure rivaliteediga Natsi Saksaga. See on hea Vene vanasõna kehastus “peksa omasid et võõrad kardaks”. Mõnes riigis on suur esiviktimiseerija tänini kui kunagine sotsiaalse formatsiooni looja taevani tõstetud  nagu esimees Mao. Kes siis kui ühiskond juba stabiliseeruma hakkas käivitas ta suure kultuurirevolutsiooni ja varblastetapu jms. Ja püsis  nõnda lõpuni sadulas. Nagu ka Stalin kes veel nõdranagi ette valmistas suurt kaasust juudi arstide suhtes. Vanad mehed suudavad igihaljaid viktimiseerimisskeeme surmani punuda ja ära ei väsi. Mõelgem või vana doni Altobello peale Ristiisast. Ja siis tuli Puutin ja nimetas Nõuk. Liidu lagunemist suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks möödunud sajandil. See tähendab et ta tunnistas õigeks sisuliselt kõik need suured viktimisatsioonid möödunud sajandil nõuk liidus. Ja vaadakem või praegu. Ikka on vaja maju õhku lasta ja ms. et saaks ümber grupeeruda ja et oleks vaenlane kelle arvelt teised saaksid üks ja ühtne olla. Vene rahvas usub siiani süüdimatusse rivaliteedipaarikusse kui tõelisesse kangelasse ja näeb tervet oma rahvast kui sellist. Ja teadjatele jääb seal vaid iroonia ja naljategu lohutuseks. Kui kogu aeg on uus grupp keda viktimiseerida siis püsib rahvas ühtne. Ja rahvas mäletab seda milegipärast kui korra aega ja kõva kätt kusjuures kuritegevuse suhtes see ilmselt ei kehti. Siiani mäletatakse kotipoisse, kasvõi Aare Tamme mälestuste raamatus näiteks. Nii et pold siis suurt korda ühtigi aga kõik olid ühel meeles ühiste vaenlaste vastu ja inimesed mäletavad tänini et vaat kus oli ilus aeg, mida meenutada ja taga ihaldada. Ka igast suletud identiteediga kohalikud rahvuslased tegelikult soovivad segases ilmas selgeid identiteedijooni ajada ja siis on alati noid kes neist teisele poole jäävad. Usurahvas ajab samuti identiteedijooni ainult et moraalses mõttes. Avatud armastav kristlus on minu meelest see õige, mitte too mis viktimisatsiooni vajab sotsiaalseks formatsiooniks. Väikestel nagu meil on aga see eelis et ehkki ka meie vastandume nagu rahvusliku ärkamise ajal ei ole meist suurte viktimiseerijad muidu kui vaid ideoloogilisel tasandil ja meie ei saa teisi ajaloolugemisi viktimiseerida me saame vaid enda oma eest võidelda. Kui õiguse eest kogu ajaloole nagu Ilves on öelnud. Ja võtta märtripoose sest teisi ja suuri viktimiseerida me lihtsalt ei suuda ehk küll võiksime tahta ja küllap tahamegi. Aga väiksed pole reeglina teiste väikeste või omasiseste veel väiksemate suhtes reeglina paremad ühtigi. Näiteks või Läti ja liivlased….  

Aga siis leidsin saidi kus tänaseid filosoofe vaetakse.  

http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/09/salvador-dali-poolt-1925.html

Kusjuures see pilt tõi mulle kohe meelde ühe teise nimelt selle mis on Õunapuu Olivia Meistriklassi kaane peal. Kus kõik on sarnane ainult et ajastu on teine. Just Lacan on minu meelest (nii vähe kui ma tast tean) kõige lähem Girardile. Krull on teda kenasti vaaginud oma “Millimallikas”. Aga see põhiväide et iha on teise oma. Just see. Ja vaadake ikka “iha õppetunde” ka.

http://jaanusadamson.blogspot.com/search/label/iha

http://www.tfg.tartu.ee/virtuaalkass/arvvoistlus2/too14.htm

See on Õunapuu raamat kus ta endast suurem on nagu Kivirähk on Ussisõnades endast suurema asja valmis kirjutanud. Õunapuul on veel Mõõk lisaks. Aga sry ehk oi see hoopis tagakaane pilt. Naine aknal.

Siit tueb nüüd algne teos ja siis Dali käib sinna otse oma uue tõlgendusega.

http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.designboom.com/history/friedrich/fried2/04.jpg&imgrefurl=http://www.designboom.com/history/friedrich2.html&usg=__hXrfWqwKOpJtseC4VdShb21Nd9I=&h=547&w=370&sz=51&hl=et&start=73&itbs=1&tbnid=kjVvEuwzTDZcIM:&tbnh=133&tbnw=90&prev=/images%3Fq%3DCaspar%2BDavid%2BFriedrich%26gbv%3D2%26ndsp%3D20%26hl%3Det%26sa%3DN%26start%3D60

http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1997/03/areen/raamat1.html

http://www.musecrack.com/pics/2008/04/Caspar_David_Friedrich_018.jpg

ja veel üks naine aknal.

http://s3.images.com/huge.63.315472.JPG

indiviid on invaliid

Eesti Riigi eest seisavad enamjaolt need kel seda riiki enam käes on. Sest eks ole riik nagu aktsiapakk ja pane sa siis stuudiosse pealegi mingid Atonenid ja kohe hakkab erituma juttu et kes see riik siis on ja et see riik oleme ju meie ise. Just nii räägib inimene kel on riigist suurem osa käes kui tavakodanikul. Tavakodanik maksab maksu ja annab hääle kui aga riik ta ootusi petab siis tuleb keegi Meelis ja hakkab talle rääkima et see on ju sinu riik ja et sina oledki riik jms. Vahe on selles et temal on lisaks muule ka hoovad mis talle kaukasse toovad sina aga oled pelk palgatööline. Osadel on riiki kordades enam kui teistel.

Indiviid pole tegelikult loodud ega tehtud indiividiks vaid üheks osaks suuremast tervikust – kogukonnast. Inimene ongi tehtud osaks kehandist, olgu selleks siis rahvas või kirik või kogukond ja veelgi parem kui seda kõike korraga. Siis võib ehk see Piibli pilt kehast tõesti täituda, ainult et see pilt iseloomustab tavaliselt väga strukturaalselt liigendunud ühiskondi ja mitte indiiviidikeskseid demokraatilisi ühiskondi. Demokraatia tähendab et igaüks võib ideaalis igaüheks saada ja et rolle saab ümber mängida sest piiratud hea kontsepti pole enam olemas. Vähemalt on võitjad need kelle jaoks seda enam olemas ei ole. Indiiviid olemise hinnaks on aga invaliid olemine sest kehand taganeb ja me olemegi indiviidid valmis. Ja kui kehandi pilt säilib siis reserveerivad paremad endale rolli ajude, silmade jm olulisemate organitena. Erilised ja kordumatud ja asendamatud on erilised inimesed. Seda surelikumad ja lõplikumad ja kordumatumad igaüks. Kui me oleme üks asendatav rakk kehandis siis pole me eriti surelikud ühtigi vaid meile on oluline kehand ja selles ja selle läbi elame me rõõmsasti edasi.

Aga täna algab advent. Jätkuvate valelootuste õhtumise aeg? On või? Jeesus on veel sündimata ja seega on kõik võimalik aga meil ei ole võimalust midagi muuta ei temas ega endis. Me oleme nagu Kreeka tragöödia kangelased kes ei saa midagi muuta. Ta kehastab jätkuvalt meie kõikide ootusi. Valelootusi ja seega lööme me ta ka sama paratamatult risti. Ja siis küsime et kelle milliseid lootusi kehastab ristilöödud kurjategija. Vastus on lihtne, mitte kellegi. Siin aga lähebki lugu kaheks kätte. Osad elavad ristilöömise üle ja läbi ja ohver saab tugevaks ja võitjaks ja kõik läheb samamoodi edasi. See on lihtsalt siuke väheke veider meetod enda kehtestamiseks, nagu märulifimis kus kangelane esialgu tublisti naapi saab aga ühel hetkel saab tal kõrini ja kõik muutub. Nii ka Jeesusega, ta tõusis üles ja nüüd oleks meie poolt tehtu ja meie senised valelootused (ma mõtlen siis selliseid lihtsaid asju nagu VT õnnistus ikka, et oleks tervist ja rikkust ja lapsi ja lapselapsi) saavad endale uue sanktsiooni ilma et me muutuma peaksime. Piisab vaid usust metafüüsilisse rehkendusse küll. Kaheks hargneb lugu, õige küll. Teine haru oleks siis see et Jeesusega toimunu paneb meid hoopis endasse vaatama ja mõistma seda et see ristilöödud kurjategija olen tegelikult mina ise tükkis oma valelootustega ja et ülestõus ei ole ristilööva minu ja minu valelootuste uus sanktsioneering. Ei,  ülestõus ongi seesama lugu, minust kui ristilööjast ja minu ohvri häälest ristil mis enam kunagi ei vaiki ega mida ei saagi enam iial vaikima sundida. Meie kristlased ei suuda endid positsioneerida ristilöömise loos. Ja ega polegi kedagi kellega endid ses loos samastada sest kõik hülgasid ta nagu Pk sedastab. Kas me saame siis öelda et meie ei oleks seda teinud. Ei saa öelda. Meile aga meeldiks kuidagi öelda et jah meie patt lõi ta risti aga mitte meie ise. Meie oleme ka selles loos aga ustavad ja tema kõrval. Kui nii siis oleks löödud meidki sinnasamasse ja mis ajast moraalsed omaõiged ikka karistusaluste kurjategijatega samastuvad. Pole ma iiales sellist asja näinud. Nii ei suudetagi endid positsioneerida aga kui tuleb siis ikkagi jüngritega ehk küll nende pattumus ja hirm oli vast suuremgi kui tavainimestel. Me oleme Jeesuse kannatusloos nagu variserid kes kaunistavad tapjate haudu aga samas ütlevad et meie nende asemel ei oleks küll sedamoodi talitanud ja just seeläbi tunnistame me iseendid nende lasteks.  Sellist positsiooni ja tegelaskuju selles loos lihtsalt ei ole. Ja nõnda tunnistame me endid endi esivanematega viktimisatsioonisuktsessioonis olevateks ja seega nende lasteks. Ehk on tänu ohvriteadlikkuse tõusule ühiskonnas siiski ikkagi midagi ka muutnud on ja olud ei ole absoluutselt paralleelsed aga üldjoontes siiski. Vaat siuke advendiaeg siis.

Aga ise jäin ma Räpinasse kalõmmiks varutud kahte viina ära jooma. Mul oli seal hea võimalus ühele isekale Tallinna neiule magus kättemaks serveerida. Nimet olid neil kaks noormeest külas, kellest üks siis mulle midagi ütles aga mina olin selleks ajaks juba alevimetslaste poolt omaks võetud mees. Ja nii me siis kogunesimegi samal õhtul nende neiude akna taha ja nõudsime Tallinna mehi välja. Nemad arvata et värisesid neiude voodi all ja pagesid hommikuse bussi peale niipea kui vähegi said. Siuke lugu siis. Aga ei peetud mind seal kahte aastatki vaid kästi ära viia. Ja viidigi mind teisele katsele põllumajandusliku elukutse omandamisel milleks oli siis Jäneda Sovhoostehnikum. Seal jäi aga põli üürikeseks ja ei kestnud vast aastatki. Küll aga sain seat endale mitmeid sõpru kellest mõni tänini tiksub. Seal oli ka tore lugu, nimelt oli mu kursusevend pannud koridori kummiku põlema. Mina olin pool ööd lugenud ja eksamiks valmistunud ja hommikul aeti mind suurte poiste poolt üles kes olid laias kaastus valmis mind kohe sealsamas ja une pealt maha lööma sest koridor ei näinud kena välja ega lõhnanud hästi. Mul kulus tublisti aega et oma süütust neile arusaadavalt vähendada. Siis tuli mingi tehnikumi juubel ja ma olin vilistlaste lauas laianud ja oligi selleks korraks kõik. Jänedal ei olnud mul selget rolli ja rollimängu nagu Räpinas. Räpinas olin ma selle ziletikammi mehe poolt selgesti defineeritud kui “pikk” ja sellisena olin ma kuulus oma naljakate ja kummaliste ütlemiste poolest. Ma olin nagu mingi müüdiline ephoor kes oli omas kategoorias ja sellisena siiski oma rolli omav ja täitev. Jänedal mul sellist rolli ei olnud. Ja nii tuligi siis töömehetee ette võtta ja lootused must põllumeest, põlist rikast, teha olid lõplikult luhtunud. Nüüd kõlbas juba mistahes aus amet. Ja nii alustasin ma oma töömeheteed transamehena Trükikoja Oktoober teisel korral. Töö oli täitsa ok ja tegelikult väga suurt osavust nõudev. Elektrikäruga siseruumides ringi sõitmine ja paberi transportimine. Töö oli huvitav ja kollektiiv oli ka päris mõnus eriti meestejutud mida suitsuruumis räägiti. Täielik ulme muuseas. Eriti mis puudutas välismaa teleprogramme. Mõletan keegi trükkal rääkis mõnuga kuidas tema oli näinud….aga hea küll. 

i

Puhkepäev

Eile sai hirmsasti sebitud ja täna on aju end puhkerezhiimile keeranud. Hakkasin millegipärast mõtlema Manifesti peale. Eks saanud Vilmsi Jüri nähtud. Kes ta ikkagi maha lasi ja miks jääb selgusetuks. Sakslased võtsid vangi aga miks soomlased siis maha lasid? Lugesin just üle manifesti Kõikidele Eestimaa rahvastele, mis on üks ütlemata kena ja rahvusromantiline dokument. 

Sea esineb müüdiline algmanner Sarmatia ja piirud löövad kahel otsal lõkendama ja Kalev jõuab koju, viimaks ometi… Ja Eesti rahvas ja orjaöö ja saatuse otsustaja ja muudki müüdilised tegelaskujud. Tee või näidend valmis.

Nüüd on see aeg käes – öeldakse dokustaadis. Aeg võtta valitsemine enda kätte.

Aga kõige enam meeldib pöördumine, algus, see et manifest kõnetab kõiki Eestimaa rahvaid.

Eks iga algus ole uus algus kõigile kes sel maal elavad ja siit tulebki küsimus et mida teha siis nende teistega kes me n.ö. tasuta kaasa saame. Ja ega enam võimalusi olegi kui kaks. Vanu arveid suure naabriga selgeks ei saagi saama hea et tulemagi saime. Ja siis jääb kaks võimalust. Üks on mingi apartheidiline variant veidi mida ajavad Tartu inimesed (rahvuslased) ja teine on siis selline lihtne – üks inimene ja üks hääl, loosung mis tuli ka LAV-st. Ja Eesti on oma kohalikel valimistel mittekodanikel valida lubamisega kahe vahel. Keskerakond on selgesti üks inimene üks hääl poliitika esindaja ehk ka sotsid. Muud aga püüavad ikka mingit apartheidi vormi elus hoida teades ise ka et pikemas perspektiivis see ei õnnestu. Õnnestub vaid ehk veel natuke aega ja mittekodanike hulk niikuinii väheneb kiiresti. Sedaviisi sai teha vaid tänu sellele moraalsele kapitalile mida okupatsiooniaeg oli and. Et sai ka ise natuke apartheidi teha, oma kunagiste kannatuste arvelt. Nüüd oleme me sellest aga tühjaks voolamas tasapisi. Moraalsest kapitaist nimelt. Ja kui me ise veel märtrikompleksides tõmbleme siis jääbki meist püsima üks ja ainuke kuvand, mis võib küll ehk tõene olla aga ometi Eesti asja ajamisele kasuks ei tule. Et me oleme väikesed aga see eest tigedad. Seda me ju olemegi. See on ikka veel selline, oma olemuselt siblings rivalry ehk laste rivaliteet. Ja ise täiskasvanuks saamise asemel oleme me võtt iseseismist kui võimalust endale vanemaid valida et saaks aga kodus oma väikese rivaliteedikesega edasi elada, “nagu kaks kärbest sõnnikuhunnikul”, nagu ütleb Tõde ja Õigus.

Mida Eesti praegu vajaks  oleks uus manifest Eestimaa rahvastele. Midagi säärast siis:

Eestimaa rahvad.

Meie eestlased oleme peale pikaajalist okupatsiooni taas omal maal peremeesteks saanud ja asunud üles ehitama Eesti riiki ja me tahame et see maa oleks koduks kõikidele rahvastele kes Eestimaa elavad. Veelgi enam, me tahame, ootame ja loodame  kõikide Eestimaal elavate rahvaste panust meie ühise kodu üles ehitamiseks. Me soovime et me kõik ennast siin ühteviisi kodus ja kodustena tunneksime. Ometi ootame me teilt mõistmist selles osas et Eestimaa on ainuke koht planeedil kus Eesti kultuur ja keel saavad õitseda ja areneda. Seega jääb Eesti keelepoliitika samaks või muutub tulevikus veelgi rangemaks. Omalt poolt tagab Eesti rahvas kõik demokraatliku riigi põhiõigused kõikidele Eestimaal alaliselt elavatele elanikele nagu kultuuriautonoomia, kohaliku ja üleriigilise õiguse valida ja olla valitud. …….      

Nüüd on see aeg käes. Võtta võim ja seda mitte kuritarvitada…

“Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõige pealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.

Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

EESTIMAA

tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale

ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.

Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Lääne mere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.

Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.

Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse.

Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:

1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.

2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.

3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.

4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.

5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jätkama.

6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.

7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratilistel alustel.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvagu
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik!

Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU
24. veebr. 1918. a.

Vastuseks

“Üks sellistest postulaatidest, millest ta ei taganenud, oli, et “võitjate tunnus on andestus! See ehk ongi see ohvri tõde, mis maailma päästab?”

Võitjate ja kaotajate keeles rääkimine on iseenesest juba selline rivaliteediline. Ohvrite tõde on see tõde mis tõuseb ajaloos tänu Kristusele esile. Elik see on ennekõike Kristuse enda tõde. See on tõde ennekõike viktimiseerimisprotsessi kohta. Nii näen ma seda. Ja et ohver andestab on tore ja seda peaks ta tegemagi kasvõi omaenda sisemise tervenemise huvides. Kas ta aga ka andestab? Ei tea. Enamjaolt on see lihtsalt ehk asjade minnalaskmine, tõdemus et enam ei saa ega anna midagi muuta. Las ta siis olla peale. Andestus ei tee kedagi iseenesest veel võitjaks. Kui teeb siis vaid sisetunde mõttes ehk. Kas andestus peaks tähendama asetleidnud viktimisatsiooni heakskiitu? Ja seda kollektiivset hullust ei tohiks ka täiesti indiviidi tasandile viia. Seda ma ei arva. Ma arvan et ohvrite hääle esiletõus on enamat kui andestus saati siis heakskiit. See on suhtumise muutumine, see mis on kaasa toonud praeguse ohvriteadliku maailma, kus “märga asja” enam vähemalt ametlikul tasandil aset ei leia ja on vaid peetunud ohverdusmehhanismid mis on enneolematu areng maailma ajaloos. On vaid pagendamised, mitte tapmised. Siin on kaks võimalust. Esimene ja tavapärane on siis selline ja sellisest (ajaloolisest valekristlusest) esile tõusnud nagu ma ka varem olen kirjutanud et me võtame omaks ohvrirolli ja sellega ka, eriti märtripoosidega, kaasneva moraalse kapitali ja ootame ja loodame kunagist/tulevast tugevakssaamist. Nii nagu riik võtab kuriteo korral endale tugevaks saanud ja kättetasuva ohvri rolli. Tuleb see ehk traditsioonilisest kristlusest kus Kristus löödi risti aga siis sai tugevaks ja kunagi tasub ta kätte kui Ilmutust uskuda – siis kui veri hobuste valjasteni ulatub. Sest ta hetkeline alandus ristil oli talumatu ja paratamatu meie lunastuseks et me tema eest kord kätte tasuksime. Ja koos temaga. Umbes sarnselt vagad militandid ju arutlevad. Teine võimalus on siis see et ohver kasutab endaga aseteleidnut selleks et paljastada ohverdusmehhanismi ja paljastabki seda mis temaga tehti ja miks tehti ja paljastab seega ka seda millised need temaga seda/teist teinud inimesed tegelikult on. Et nad ei tea mida nad teevad ja pimedaina nad ehk küll väärivad andeksandi tehtu eest aga mitte küll tahtlikult pimedaks jäämise eest.

See on Kristuse ohver G-i tähenduses. Et lunastus on ennekõike tõde enese kohta selleks et sa muutuks. Mitte vaid mingi veider suur metafüüsiline rehkendus, kuhu sindki sisse rehkendatakse.  See on sügavam ja parem tee. Ma ei usu kättemaksvasse kristlusesse vaid…  Nii et andestus jah aga ka paradigma tuleks ära vahetada viktimiseerijatel ja selle koha pealt ei tohiks järele anda vaid tuleb oma asja teha ja rääkida seni kuni hingeõhk ninas. See on praeguse postmodernse maailma eelis et üks inimene olgu siis peale et ohver võib enam tõde eritada kui suured juriidilised isikud mis viktimiseerimisse langevad ikka ajuti ja mis ehk tedagi, ehk sedasama üksikisikut, viktimiseerinud on. Kui vaid on kõrvu kuulda ja silmi näha. Kui vaid kedagi huvitab? Kui saab vaid üle uudisekünnise. Ma arvan et juhi ametid ja juriidlised isikud tervikuina on üsna paratamatult seotud viktimisatsiooniga selleks et oma sootsiumit formeerida s.t. nad ei pääse sellest niikuinii. Nii et küsimus ei ole minu meelest mitte niivõrd selles mis sinuga tehti, vaid pigem selles mida sina teed kui tuleb n.ö. sinu kord oma viktimiseerijatele “langevarju pakkida”. Siis tuleb alles välja see kas sa oled andestanud selles mõttes et sa astud välja “nõiaringist” ja moraalsest raamatupidamisest või mitte.

Sellepärast ongi hea olla mittejuht kui sa endas kindel ei ole. Ja ausalt öeldes ega sul ei olegi võimalust ning parim mida sa teha saad on ühe papi poolt öeldu vastuseks minu käsimusele millega sa siis nüüd tegeled. Et püüan võimalikult vähe halba teha. Juhtimine ja poliitika taandab inimese rikkuse mingiteks baasinstinktideks reeglina ja redutseerib seega inimeseks olemist lausa talumatult. Tõeline kangelane on ju ikka rahva meeles süüdimatu rivaliteedipaarik kes ei targuta vaid teeb n.ö. teistele lihtsalt ära. Just selliseks “kangelaseks” muudab juhiamet ja sageli inimese.  Kes suure asja nimel lendavaid laaste ei loe. Ja selles mõttes on vana teadmamehe roll väga meeldiv et sa võid kõrvale astuda ja lasta süüdimatud kangelased endast mööda karjääriredelitel – otse karjääri… Sest neil ei ole kõrvu ega silmi ja nende ihunõred on kuumad ja ohtrad. See sotsiaalne formatsioon läbi viktimisatsiooni on väga rikas teema. Ja selle õpivad andekad, nagu mu kunagine klassijuhataja, instinktiivselt ja lennult ise ära sest seda keegi ei õpeta, peale minu . See on inimkooslustes vaat et lausa paratamatu.

Aga kirjandus pakub meile selle kohta ohtralt näiteid. Tiina ja Katku Villu kui kogukondliku viktimisatsiooni ohvrid.  Toots Joosep kui koolikiusu suur arhetüüp ja noor andekas viktimiseerija. Ja musketärid – 20 a hiljem on stseen kus D’Artagnan ja Porthos jälitavad Hertsog Beauforti, kes on Bastillest pagenud ja satuvad silmitsi vanade sõprade -Athose ja Aramisega. Ja siis keset võitlust tunnevad  nad üksteist ära. Stseen toimub pimedas. Ja Athos tuletab  meelde et nad ei saa omavahel võidelda sest neid ühendab kohutav kuritegu, milleks on ühine Mileedi tapmine ja seega on nad tõesti verevennad, kes on määratud igavesteks sõpradeks ja kaasosalisteks läbi selle jubeda kuriteo. Mileedi oli küll  kurat naisenahas, deemon ise, mida rõhutas eriti ta kaunidus. Teatud deemonlikkuse märgid tal siiski on nagu puuduv silmhammas… Jumalad nimelt on Indias ju täiesti inimesed näiteks, ainult et vistrikke neil ei ole. Sotsiaalne formatsioon läbi viktimisatsiooni on üldakseptitud inimkonna tõde. Sa võid olla jumal inimesena, kui sa oled veatu ja täiuslik viktimiseerija, süüdimatu kangelane, (sinustki võib saada mohhikaanlane) niikaua kui sa etteantud skeemides osaled ja seda hästi teed (kohust täidad). 

Tulles siit vabakirikute manu olen väit et vabakirik on peetunud viktimisatsioonimehhanism ainult et tavaliselt moraalsetel alustel. Nemad on moraali rünnakrühmalsed, commandosed, kellele suurte kirikute kõlbeline kõhetumus annab ohtrasti ainet rünnata seni kuni nende endi seas sarnased asjad ilmsiks tulevad. Ja paratamatult tulevad. Väga karakteerne oli eilne intervjuu heteroparaadi uue ideoloogilise juhi Dr…..-ga. Moraalsed tõed püsivad ja seisavad reeglina nende arvelt kes ei kvalifitseeru. Ja militantsed gay-d annavad ohtralt ajet usklike hajusid ridu koondada. Mõistan et antud väide tekitab segadust ja küsimusi. Ma ei näe siiani paremat lahendust kui Ühinenud Metodistide põhikirja  suur veelahe inimese olemuslike väärtuste tunnustamise ja tema teatud tegevuslike sättumuste (hukkamõistu) vahel. Moraalicommandosed võivad ju teoorias seda vahet teha aga praktikas kukub ikka ühtemoodi välja. Ja teoloogid võivad seda vahet teha aga lihtrahvas seda ei tee. See pole aga see küsimus ehkki see üks marker ikkagi on. Ja mina olen tänini sellega päri mida üks piiskop ütles : et Piibli antorpoloogia inimesi sättumuste alusel ei erista… Ja polegi enamat öelda. Mulle ka ei meeldi kui tullakse normaalsuse mõistet ümber defineerima. Kui ta on juba kord sellisena läbimistahesprotsesside välja kujunenud. Seega on see küsimus minugi jaoks lääne huku üheks markeriks kus traditsiooniline ohvrikategooria muutub iseenda vastandiks ehk ohvritravestiaks. Minu jaoks on nad lääne tolerantsi Trooja hobusteks koos islamimilitantidega. Ja lagundavad päris edukalt seda pinnast mis nad sünnitanud on. Aga mis teha, eks me saatuseks olegi siin pardigma perve pääl jalgu kõigutada ja püüda vaadata et ennast sisse ei kistaks. Ja püüda ehk üldises praeguses/tulevases viktimiseerimishulluses kedagi ära peita ja elus hoida kui annab, siis kui asjad kuumaks lähevad, olgu too siis islami militant, geyaktivist või moraalne commandos ise. Mul on sahvris üks peidik juba valmis. Ja suur meister ja õpetaja ütles ikka iseseisvusaja hakul endistele oma küla kommunistidele et öelge kui tarvis, ma peidan teid altari taha ära. Aga vaat kus, ei saagi enam oma jutuga edasi sest päevakajalist on nii palju ja et mitte sõltuvusse sattuda ma üle 1000 sõna päevas püüan mitte kirjutada. Aga mu lugu läheb edasi ja nõndasama lähen edasi ka Meistri lugu. Kui Jumal elu ja tervist annab siis räägime ehk veel.

Aga jah eile mõtlesin et tuleks oma jahimehe külge arendada ja hakata looma Nimrodi seltsi. “Vägev linnukütt nagu Nimrod”, ütleb vana Piiblitõlge. Et ehk peaks vetevallast taevalaotuse poole püüdlema hakkama?